Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

20. oktoobril Kodu-Eesti uudisteportaale sirvides leidsin pealkirja ”ÜRO soovitab Eestile kakskeelsust”. Artikkel ise algas sõnadega, et ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komitee arvates tuleks Eestil kaaluda avalike teenuste pakkumist kakskeelsena ning loobuda trahvimisest keeleseaduse nõuete rikkumise eest.
Pärast artikli lugemist oli esmane reaktsioon muidugi emotsionaalne. Paratamatult meenusid koheselt 2007. aasta 27. aprilli õhtu ning sellele järgnenud öö. Kell 6 õhtul olin sünnilinna Tallinna selja taha jätnud ärevas meeleolus, sest juba paar päeva piirasid Tõnismäge ”Rossija, Rossija” karjuvad inimgrupid. Saabunud oma Helsingi korterisse, avasin koheselt teleri ETV kanalil. Pilt, mis ekraanil avanes, oli kohutav. Vaba Eesti pealinn Tallinn põles. Raske on kirjeldada seda muret ja hirmu, mida tol ööl vist iga eestlane tundis. Põhjusega, sest ajalugu me mäletame. Lõplikult kustus lootus, et küll aeg oma töö teeb ning äärmuslikud provokatsioonid idapiiri tagant lõpuks mõistusele alla vannuvad.
Teame, et kriis tookord lahenes, kuid taasvabanenud Eesti Vabariigi põliselanike ning muulaste vahelistesse suhetesse oli tekkinud varasemast suurem lõhe. Ränk kogemus, mida ei saa unustada keegi, kes Eesti eluga lähemalt või kaugemalt seotud. Mäletan hästi seda viha, mis peegeldus laamendavate, Eesti vastaseid tsitaate karjuvate ning korrakaitsjaid kividega loopivate märatsejate silmades. Neid märatsejaid peeti hiljem meie muukeelse elanikkonna äärmusradikaalideks või siis lihtsalt pättideks, suurem osa muulastest olevat truud riigimeelsed kodanikud või residendid. Tõele ausalt silma vaadata ja tekkinud täiesti uut olukorda reaalset hinnata pole kas tahetud või julgetud.
Missugune on aga reaalsus? Muulaste üldisest ”riigimeelsusest” ülevaate saamiseks ei pea Tallinnas mägesid liigutama. Rentige endale näiteks pisike äripind Viru Väljaku kõrval asuvas Merekeskuses, kus 90% teenindajatest on vaid vene keelt (ja vajadusel oi kui hästi ka soome keelt!) kõnelevad tavalised kesk- või vanemas eas naised. Kuulake paar päeva nende omavahelist vestlust ning jälgige nende inimeste meelsust. See ongi reaalsus.
Mis aga puudutab ÜRO raportit kommenteerinud artiklisse, siis otsustasin olukorda lähemalt analüüsida. Leidsin välisministeeriumi kodulehelt selle ÜRO komitee juba (!) augustis 2010 avaldatud raporti. Üllatusin, et sellise suure organisatsiooni 18 erapooletust eksperdist koosnev komitee võib nii ebaadekvaatseid soovitusi jagada. ÜRO ja selle vastava komisjoni töö hindamine jäägu siiski oma ala spetsialistidele. Tekkisid kaks küsimust: kellel siis ikkagi oli poolteist kuud varem Eestisse jõudnud raportist vaja korraldada meediatsirkust; kas seda alusetut emotsioonide ülespuhumist oleks võinud kuidagi ära hoida?
Siinkohal meenutan oma memme ning ühte paljudest temaga peetud vestlustest 30 aastat tagasi. Lihtsas vormis räägitud mälestustes esitas ta fakte, mis olid karjuvas vastuolus selle ajupesuga, mida nõukogude kord inimestesse süstis. Tahe vastuolusid mõlemapoolselt analüüsida pärinebki mul ilmselt sellest kogemusest. Kord ühel külaskäigul rääkisin memmele oma raskustest saksa keele tunnis ning paiskasin välja, et milleks seda võõrkeelt üldse vaja on (tookord oli läänemaailmaga suhtlemise puudumine isegi lastele teada)? Memme vastus,  mille teine pool mulle kui hästikasvatatud nõukogude lapsele tookord veidi arusaamatuks jäi, kõlas: ”Laps, keeli on vaja õppida. Võimalikult palju. Ja eriti tähtis on aru saada ka sellest, millest su vaenlane räägib”. Seejärel näis ta teemat muutvat, sest pajatas oma hiljutise kogemuse. Nimelt käinud ta eriarstil, keda polnud võtta ei oma kodualevis ega ka Rakveres. Selleks pidi sõitma mõnikümmend kilomeetrit ida poole, Kiviõlisse. Arstilkäik sujus ilusasti, enne tagasisõitu otsustanud aga memm poest läbi astuda ning pätsi saia koju kaasa osta. Saiapäts jäi aga saamata, sest vene keelt ta ei osanud. Poest lahkunud ta tühjade kätega ning pisarais, teenindaja emotsionaalne pahameel ning käeviibe ukse suunas olnud ainus, mis üheselt mõistetav. Kui palju erineb tänane olukord tookordsest? Julgen öelda, et mitte palju. Või ehk siiski - saiapätsi oskab vene keeles küsida nüüd vist iga eestlane.

Sihtgrupid vastavalt meelsusele
Vaadeldes kõnealuse ÜRO raporti soovitusi, peatuksin kõigepealt Kodu-Eesti ajakirjandusel. Pole vahet, kas tegemist on riikliku või eraõigusliku meediaväljaandega. Teatud pingutusi eesti ja vene kogukonna lähendamiseks on seni teinud ainult riiklikud tele- ja raadiokanalid, kelle ülesanne see otsesõnu ka on. Samas mööngem, et suur osa sellest tööst pole kunagi jõudnud sihtgrupini. Suur enamus muukeelsetest vaatab ja kuulab venekeelseid kanaleid, mille valik on jahmatavalt suur.  Näiteks mõne aasta eest Tallinnas elades pakkus meie majale kaabeltelevisiooni teenust ainsana firma STV. Kanaleid kokku oma 60-70, nendest pooled otse Venemaalt ja vene keeles. Ülejäänud 20-30 olid ingliskeelsed kanalid, kuid kas venekeelse dubleerimisega või venekeelsete subtiitritega. Ausõna, kui mina oleksin venelane, ei tunneks ka mina mingisugust vajadust ei eesti meedia jälgimise ega eesti keele õppimise järele. Samuti nagu 30 aastat tagasi.
Tänaseni püüan jälgida  ka seda infot, mida jagatakse vene keeles. Pean tõdema - isegi ühe ning sama meedia-väljaande puhul on eestlastele ja venelastele jagatav informatsioon vähekattuv, tihti  isegi vastandlik. Näiteks veebiväljaanne DELFI. Paljud eestikeelsed lood, mis heatahtlikult ning kedagi solvamata hariksid ka venekeelset auditooriumi, jäävad Delfi.ru-s lihtsalt avaldamata. Samal ajal jäävad paljud artiklid ainult venekeelsesse keskkonda. Piisab poolest tunnist, et saada adekvaatne võrdlus ühe meediaväljaande strateegiast. See, mis huvitab eestikeelset tarbijat, erineb venekeelse auditooriumi huvidest nagu öö päevast. Juba 20 aastat teenib Eesti ajakirjandus otseselt rahvusgruppide, mitte kogu rahva huve. Selleks et ära elada, vahendeid ei valita. Eestlastest tarbija toob agentuurile saia peale või, vene publik aga vorstiviilu. Üldist riigimeelset käitumist kohtab väga harva.
Sama informatsiooni jagatakse mõlemale osale rahvast ehk vaid riigi sisemajanduslikust olukorrast, kollasest kõmumaailmast  ning viimasel ajal üha enam ka spordist. Kodanikuühiskonna, keelsuse ja meelsuse osas arendab ajakirjandus aga selektsioonistrateegiat. Nii ei tea paljud meie seast, missugune on venelaste tegelik suhtumine eestlastesse.

Dźinn pääses pudelist
Selles, et ajakirjandus dokumendi sisu emotsionaalselt avaldas, ei saa välisministeeriumit küll süüdistada. Ometi võinuks just see institutsioon ära hoida paljud valestimõistmised. Esimese ametliku tõlgendusega tuldi avalikkuse ette alles poolteist kuud (!) hiljem ning pool päeva pärast esimeste jahmatamapanevate artiklite avaldamist. Meedias ilmunud tõlgendusi üritati nüüd küll ohjata, kuid dźinn oli selleks ajaks pudelist juba pääsenud.
Nii eesti- kui venekeelse kogukonna reaktsioon oli ettearvatu. Vene äärmuslikele arvamusliidritele pakuti kandikul konti nimetusega ”diskrimineerimine”, sest selleks on nad ju pidevalt nimetanud kõike, mis seotud venelaste privileegidest ilmajäämisega pärast Eesti taasiseseisvumist. Muuhulgas ka seda, et enam ei saa eestlaselt nõuda, et ta ”inimese keeles räägiks”. Samuti keeldub eestlane nüüd ju ka noogutamast nendele juttudele, mis sovjetiarmee kangelaslikust Eesti vabastamisest räägivad. Siberihirmu neil enam ju pole. Veel enam, eestlane julgeb neile nüüd vastu vaielda, seega kirjutab ümber nende ajalugu. Sedasama, mida isakese Lenini pildi taustal kooliklassis õpetati. Ja kõige krooniks tahab eestlane, et poemüüja sellest ka aru saaks kui keegi eesti keeles saia küsima peaks! Milline diskrimineerimine!
Nüüd aga lühike ülevaade diskussioonist, mis tekkis ÜRO raporti ajakirjanduslikest tõlgendustest. Vastukajad jagan tinglikult kolme erinevasse gruppi.

Sõltumatud arvamused
Ühiskonnategelane Iivi Anna Masso pidas ÜRO ettepanekut kakskeelsele asjaajamisele ülemineku osas ebaadekvaatseks ning kahtles, et taolisi soovitusi tehtaks ka teistes maades. Postimehele antud intervjuus on Masso sõnul huvitav ka see, millistest allikatest ÜRO komitee oma andmed saab. ”Mind see jutt selles mõttes hämmastas, nagu oleks ühe riigikeele poliitikal midagi tegemist rassilise diskrimineerimisega”.
Sotsioloog Andrus Saar rääkis ERR-i uudisteportaalile, et kakskeelsus ei tule Eestis kõne alla, kuna see tähendaks hüvastijättu integratsiooniga ja muudaks kogu senise iseseisvusperioodi poliitika mõttetuks. Tema arvates seaks kakskeelsuse kehtestamine löögi alla kogu rahvuspoliitika ja –kultuuri ning oleks Eestile äärmiselt negatiivne otsus.
Ajaloolane Lauri Vahtre ütles ÜRO ettepanekut kommenteerides DELFI.ru-le, et kakskeelne Eesti riik on utoopiline idee. Muuhulgas ütles Vahtre: ”Olukorras, kus meie väike riik asub suure Venemaa kõrval, ei mõjuks see stabiilsena. On oht, et eestlased ei suudaks sellega kohaneda ning tegelikkuses toimiks üks keel, mis ei ole eesti, vaid vene keel”.
Kirjanik Kaur Kender pidas intervjuus Postimehele avalike teenuste pakkumist kakskeelsena juba vanaks teemaks ning tema hinnangul ei saa kakskeelsus Eestis nii või naa kunagi reaalsuseks.
Värvikas ajakirjanik Juku-Kalle Raid ütles agentuurile DELFI, et ÜRO on selle nõudmisega 15 aastat hiljaks jäänud. ”See lastehaigus hakkab üle minema, et pahad faśistid sunnivad oma keeles rääkima. Nad räägivad täiesti ilusasti ja vabatahtlikult eesti keeles. See (ÜRO ettepanek – toim.) on rohkem kummardus nendele vanadele kärssadele, kes on suhtunud äärmiselt üleolevalt sellesse maasse, kus nad elavad.”
Tartu ja California Ülikooli emeriitprofessor Rein Taagepera ütles usutluses ajalehele Postimees, et pole põhjust nõuda, et kõik teenindajad peavad oskama vene keelt, kuid tegelikku mitmekeelsust võiks rakendada seal, kus mängus on tervis ja ohtude vältimine. Näiteks meditsiinis. Muuhulgas tõdes Taagepera ka seda, et Eesti huvides on pakkuda tasuta või sümboolse hinnaga keelekursusi.
Psühholoogiadoktor Aune Valk leidis aga ÜRO raportit kommenteerides, et Eesti seadused võiksid vene keeles kättesaadavad olla. Kuid kakskeelsus võiks tema hinnangul pingeid maha võtta vaid venelaste hulgas, samas võib see tekitada vastuseisu eestlastes.
Tantsija ja rõivadisainer Olga Kosmina-Lõsjuk ajakirjale ”Naised”: ”Kui tehakse kaks riigikeelt, ei tahagi paljud venelased üldse eesti keelt õppida. Minu arvates on aga see häbiasi”.
Rahvusooper ”Estonia” balletisolist Artyom Maksakov agentuurile Delfi.ru: ” Ma pole nõus venelastega, kes räägivad, et Eestis diskrimineeritakse.” Näitena toob ta oma aastatepikkused õpingud Tallinna Balletikoolis: ”Mul olid suure-pärased eestlastest pedagoogid, kellest nii mõnigi saadeti omal ajal Siberisse. Vaatamata sellele ei kuulnud ma kõikide aastate jooksul nende suust mitte kordagi, et venelased oleksid pahad.”
Kokkuvõttes on nende arvamusavaldused adekvaatsed olukorrale Eesti vabariigis. Eestlaste kogukonna jaoks ehk kõige olulisemad hinnangud, sest need tulevad rahva sõltumatute esindajate seast, mitte poliitiliste mängude tandrilt. Need sõnavõtud lähevad kindlasti kokku kõikide riigimeelsete kodanike arvamustega, kuid on mõne päevaga samas põhjustanud ka agressiivse verbaalse vastuhaku vene kogukonna äärmuslaste poolt.

Poliitikute arvamusi
Mart Nutt (Isamaa ja Res Publica Liit) arvab, et ÜRO rassilise diskrimineerimise kõrvaldamise komiteel ei ole meie olukorrast täpset ülevaadet ja küsib: ” "Ma ei tea, kas näiteks komitee soovitab Prantsusmaale araabia keele tunnistamist teiseks riigikeeleks, kuna seal on 4 miljonit araabiakeelset, kuid seda oleks oluline teada saada järeldamaks, kuivõrd on komitee kursis tegelike probleemidega erinevates riikides”.
Andres Herkel (Isamaa ja Res Publica Liit) ütles oma päevablogis muuhulgas: ”Antud juhul olid Eestiga samal ajal vaatluse all sellised riigid nagu Iraan, Usbekistan, Maroko. Võib kolm korda arvata, milliste kivide all tõelised inimõigusprobleemid peidus on.” Ja lisas: ”Sealjuures on kõik põhiõigused ja näiteks kodakondsuse saamisega seotud protseduurid Eestis sellised, et me vastame Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikide kõrgetele standartidele. Ja need standardid on paljude ÜRO liikmesriikide jaoks seni veel täiesti püüdmatus kauguses.”
Ain Seppik (Keskerakond) ütles DELFI.ru-le antud intervjuus, et teist riigikeelt ei tule Eestis mitte kunagi. Ka tema erakonnakaaslasest riigikogu liige Olga Sõtnik ütles ajakirjanike küsimustele vastates, et ettapenekuga teise riigikeele sisseviimiseks Eesti territooriumil ta nõustuda ei saa. Need kaks arvamuset tekitasid suurt meelehärmi venekeelse rahva hulgas. Keskerakonna poliitikute väljaütlemised tõmbasid endale sellega lausa turmtule ning kaotasid tulevikku silmas pidades nii mõnegi valija hääle. Kuid märkimata ei saa siinjuures jätta fakti, et eelseisvad valimised pole mitte kohalikud valimised, kus saavad hääli anda kõik residendid. Viie kuu pärast annavad oma hääle vaid Eesti Passiga kodanikud, kelle seas Keskerakonna populaarsus viimastel kuudel veelgi langenud on.
Huvitav tõsiasjana tuleb selle arvamusgrupi alljoonena märkida, et Reformierakonna poliitikutest ei kiirustanud oma arvamust avaldama keegi.

Teiselt poolt joont
Mihhail Stalnuhhin (Narva linnavolikogu esimees, Keskerakond) arvab ajalehes ”Den Za Dnjom” /”Päev Päeva Järel”/, et Eesti peab kiiremas korras muutma avalike teenuste pakkumise kakskeelseks. Tema arvates tuleb Eesti keeleinspektsioonil loobuda karistuslikest meetmetest (trahvidest), sest see tekitavat inimestes rahulolematust ning diskrimineerituse tunnet.
Samas väljaandes manitses riigikogu liige Vladimir Velman (Keskerakond) rahvast rahunema,  lisades, et tuleb tugevdada nende keeleoskust, kes töötavad avalikus sektoris. Velmani arvates peab keeleinspektsioon lõpetama inimeste terroriseerimise.
Inimõiguste infokeskuse juhataja Aleksei Semjonov leiab, et Eesti võimud vaikivad teadlikult maha mitmed momendid, millele juhtis tähelepanu ÜRO rassilise diskrimineerimise vastase võitluse komitee. «Komitee soovitab mitte lihtsalt tagada avaliku sektori teenuste kättesaadavus kahes keeles, vaid ÜRO dokumendis räägitakse vajadusest muuta seadusandlust nii, et vähemusrahvuse keele kasutamine oleks võimalik mitte ainult juhul, kui nad moodustavad üle 50 protsendi elanikkonnast, vaid ka siis, kui neid elab kõnealuses piirkonnas «arvestataval hulgal», mis rahvusvaheliste tavade järgi tähendab vähemalt 20 protsenti,» rõhutas Semjonov.
Pika arvamuslugu oli ajalehes Den Za Dnjom pronkssõduri sündmustest tuttava Dmitri Klenski sulest, kes vürtsikate väljenditega tegi maha kõik senised arvamustevaldajad peale Aleksei Semjonovi. Mart Nutti nimetas ta natsionalistiks, Andres Herkelit natsionaal-radikaaliks ning esitas süüdistuse kõikidele arvamust avaldanutele tegeliku olukorra (mida teadvat kogu ülejäänud maailm) mahavaikimises. Klenski leiab, et ajakirjanduses ilmunu põhjal on järjekordselt tõestust leidnud fakt, et Eesti on kaugel tolerantsusest ja põeb ksenofoobiat ning rassismi selle tänapäevases tähenduses. Muuhulgas nõuab ta vene keelt kõnelevatele inimestele õigust – pöörduda ametiasutustesse oma emakeeles ning saada ka vastuseid oma emakeeles (st vene keeles). Emotsioonidest tulvava arvamusloo lõpus ütleb Klenski, et Eestis on probleemid, mis nõuavad mitte keeleekspertide vahelesegamist, vaid otseseid Euroopa Komisjoni sanktsioone.
Klenski poolt vaenu õhutamine ning radikaalne demonstratiivsus pole ilmselt enam kellegi jaoks uudis. Peatuksin korra ka eesti keelt valdava ning oma sõnul meie kultuuri austava ajakirjaniku Aleksandr Tśaplõgini arvamuslool  ”Mis loom see selline on – eesti venelane”.  Autor tunnetab ametnike (tema arvates) näiliselt sõbralike väljaütlemiste taga hoopis varjatud motiivi: see, kes pole sündinud eestlasena, on juba algselt mittetäisväärtuslik ja vajab seda, et teda õpetatakse ning suunatakse. Olen jälginud Tsapõgini ajakirjanduslikku tegevust juba aastaid ja võin öelda, et (ilmselt) isiklike komplekside tõttu on ta koguaeg eestlaste peale pehmeltöeldes kuri. Oma tööst positiivset tulemust sooviv ajakirjanik peaks aga oskama vältida emotsioone.

Lõpetuseks
Tekkinud diskussioon kakskeelsuse teemal jätkub kindlasti veel mõnda aega, loodetavasti pinged tasapisi vaibuvad. Selleks korraks. Arvatavasti mitte kauemaks kui 2011.aasta augustini, sest oma praegused nõuded soovitab ÜRO üle vaadata just selleks tähtajaks. Mis on aga lõppeva oktoobrikuu õppetund?

Esiteks – pärast sellist ebaadekvaatsust ei saa ÜRO rassilise diskrimineerimise vastase võitluse komisjoni tööd pidada üheski kontekstis pädevaks. Ühe demokraatliku riigi keelepoliitika sidumine rassilise diskrimineerimisega paneb lausa küsima – mille eest inimesed seal palka saavad?

Teiseks – loodetavasti tegid omad järeldused ka riiklikud institutsioonid ning õigeaegne suu avamine hoiaks edaspidi ära sarnaseid arusaamatusi ning hellasid teemasid puudutavate ametlike dokumentide väärtõlgendamist.

Kolmandaks – intergeerumise ja lõimumise protsessi lõpusirgele jõudmisest pole täna kahjuks põhjust veel isegi unistada.  Selleni, et kogu Eesti elanikkond võtaks uut aastat ilutulestikuga vastu ühiselt täpselt südaööl, kulub veel palju aastaid. Idapiiri taha jõuab ju uusaasta tund aega varem.
Tiina Tihemets

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo