Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Ettekanne New Yorgi Eesti kultuuripäevadel 25. märtsil 2010.

Suur tänu New Yorgi Eesti kultuuripäevade korraldajatele kutse eest siin ettekandega esineda. Mul on rõõm viibida täna õhtul teie seltsis. Mul on eriti hea meel, et kultuuripäevade tihedasse kavasse mahtus ka ettekanne Eesti välispoliitikast. 
Nagu te teate, on Washingtoni suursaatkonna põhiülesanne esindada Eesti Vabariiki siin Ameerika Ühendriikides. Jälgime ja analüüsime USA välis- ja julgeolekupoliitikat, kogume informatsiooni USA seisukohtade kohta ning saadame Tallinnasse ettekandeid olulistest arengutest, mis võivad kas otseselt või kaudselt mõjutada Eesti riigi arengut.

Meie prioriteediks on jälgida eelkõige seda, mida Ameerika kui maailma kõige võimsam riik parajasti arvab ja tulevikuks kavandab.
Ma soovin siiski rõhutada, et saatkonnal on ka väga oluline ja meeldiv lisaülesanne suhelda ja hoida sidet Ameerikas elavate eestlastega, kõikide oma kaasmaalastega. Tean, et Eesti välispoliitika ei ole teile – Ameerikas elavatele eestlastele – teemana sugugi võõras. Te mängisite olulist rolli Eesti Vabariigi järjepidevuse hoidmisel ja hiljem meie liitumisel NATOga. Te panustate tänaseni Eesti välispoliitiliste püüdluste elluviimisse ja seisukohta tutvustamisse siin Ameerikas. Seega mul on eriti hea meel, et saan teiega täna kohtuda ja rääkida teile lähemalt Eesti välispoliitikast.
Olete kindlasti kuulnud, et alles paar päeva tagasi viibis Ameerikas visiidil Eesti Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves. Tegemist oli nn mitteametliku töövisiidiga, mis sisuliselt tähendab seda, et president ei kohtunud sel korral USA administratsiooni esindajatega, vaid pigem valitsusväliste asutustega, mõttekodadega ja ülikoolidega. Ta sai kokku ka Ülemaailmse Eestlaste Kesknõukoguga, mis kogunes eelmisel nädalal Washingtonis ja esines loenguga kuulsas Harvardi ülikoolis. 
Presidendi visiidi eesmärk oli tutvustada ameeriklastele Eesti nägemust Euroopa julgeolekust. Me muidugi tahaksime, et kõik meie liitlased NATO-s ja Euroopa Liidus teaksid automaatselt ja detailideni seda, mida me arvame ja mille pärast me muret tunneme, kuid paraku see nii ei ole. Eesti seisukohti tuleb ikka ja jälle tutvustada. Selgitamine on pidev ülesanne igale Eesti riigijuhile kui ka diplomaadile. 
Ütlesin, et president käis rääkimas Eesti julgeolekumuredest, kuid soovin täpsustada, et tegemist on pigem teoreetiliste muredega, mitte sellistega, mis ei lase meil öösiti magada. Me ju teame, et sajaprotsendilist julgeolekut ei ole olemas ja kahtlemata tuleb Eestil peamiselt oma väiksuse ja geograafilise asendi tõttu pidevalt tegeleda oma julgeoleku kindlustamisega. Samas tuleb tunnistada, et Eesti julgeolek pole olnud kunagi nii kaitstud kui nüüd. 
Jah, me peame muretseme, me peame valvsad olema, kuid me ei pea kahtlema nendes organisatsioonides, kuhu me kuulume. NATO artikkel 5 – põhimõte, et rünnak ühe liikmesriigi vastu on rünnak kõigi vastu – on parim garantii, mis meil olla saab. 
Kuulumise kaudu maailma mõjukamasse kaitseorganisatsiooni on Eesti tänane rahvusvaheline asend võrreldamatult tugevam kui kümme aastat tagasi. See aga ei tähenda, et me võime istuda käed rüpes ja mitte midagi teha. Teadmine, et Ameerika Ühendriigid ja teised NATO liikmesriigid tulevad meile häda korral appi, ei vabasta meid oma julgeolekuga tegelemisest ega panustamisest kollektiivsesse kaitsesse. 
Meie eesmärgiks on olla tõsine liitlane (a responsible ally), kes toob midagi lauale, mitte ei esita ainult hulgaliselt nõudmisi. Nagu igal riigil, on ka Eestil asju, mida me oma liitlastelt tahame ja ootame. Näiteks, tahame, et NATO oleks Eestis nähtavam, et toimuks rohkem õppusi meie piirkonnas. Kuid me teame, et nende asjade saamiseks peame olema valmis omalt poolt ka midagi tegema. 
Eesti osalus Afganistani sõjategevuses on üks väga konkreetne asi, mida me teeme. Eesti kuulub Lõuna-Afganistanis ilma piiranguteta sõdivate riikide hulka. Meie panus on arvuliselt väike – u 150 meest –  kuid proportsionaalselt (per capita) suur ja on leidnud äramärkimist USA välisminister Hillary Clintoni poolt, kes sügisel ütles kiitvalt, et Estonia is punching above its weight.
Meie suhteliselt suur kaitseeelarve on samuti hea näide meie käitumisest vastutustundliku liitlasena. Palju aastaid tagasi, kui nägime vaeva, et saada NATO liikmesriigiks, andsime lubaduse kulutada 2% sisemajanduse kogutoodangust riigikaitsele. Sisepoliitiliselt ei ole sellele eesmärgile kindlaks jäämine alati lihtne olnud, eriti majandussurutise tingimustes. Vaatamata sellele oleme nii NATO-s kui üldisemalt oma välispoliitikas alati püüdnud järgida põhimõtet, et kui võtad kohustuse, siis tuleb seda ka täita. Oleme õppinud, et see on parim viis rahvusvahelisel areenil oma usaldusväärsust säilitada ja kindlustada. 
Usaldusväärsusega suureneb tõenäosus, et meie liitlased meid kuulavad ja meie seisukohtadega arvestavad. Suhtumine, et “te peate meid kuulama, sest te peate meid kuulama” ei tööta. Pigem ollakse meid valmis kuulama siis, kui meil on midagi sisulist ja mõistlikku öelda. Viimasel ajal oleme eriti aktiivselt kaasa rääkinud NATO uue strateegilise kontseptsiooni koostamisel. Uus kontseptsioon saab olema NATO tegevuskava järgnevateks aastateks, seega on meile oluline, et see dokument sisaldaks meile olulisi põhimõtteid – nagu kollektiivkaitse ja usutav heidutus –  ning aitaks tugevdada NATO-t ja selle ühtsust. Vähem kui kuu aja pärast kogunevad NATO välisministrid Tallinnasse, et arutada just peamiselt seda teemat. 
Lubage mul pöörduda nüüd Euroopa Liidu teema juurde. Tegemist on äärmiselt mahuka valdkonnaga, mis hõlmab endas nii välispoliitilisi kui ka riigisiseseid küsimusi. Euroopa Liit ei ole Eesti jaoks tegelikult ammu enam pelgalt välispoliitiline prioriteet. Kui ma asusin 1996. aastal tööle välisministeeriumisse, olin ma ainus Euroopa Liiduga tegelev lauaametnik poliitikaosakonnas. Euroopa Liit ei kuulunud Eesti välipoliitika nn seksikamate teemade hulka. Täna kulub enamus Eesti välisministeeriumi ajast ja ressursist – u 80%  – Euroopa Liidule, mitte aga Venemaale, nagu välismaalased sageli arvavad. 
Mõistan, et Ameerikas elavate eestlastena ei pruugi te igapäevaselt Euroopa Liiduga kokku puutuda. Olles siin juba pool aastat elanud ja kohalikku meediat jälginud, pean ütlema, et kahjuks enamus sellest, mida te Euroopa Liidu kohta kuulete või loete, on üsna pealiskaudne ja oma sisult pigem negatiivne. Siinses meedias kohtab üsna tihti lugusid, mis näitavad ebaefektiivset ning oma sisemistes konfliktides vaevlevat Euroopa Liitu. Poliitilistes ringkondades valitseb arvamus, et Euroopa ei panusta piisavalt Afganistanis ning raiskab Ameerika ja eriti tema presidendi väärtuslikku aega. 
Möönan, et väljaspoolt kõlav kriitika Euroopa Liidu suhtes on teinekord põhjendatud. Euroopa Liit kui kahekümne seistmest liikmesriigist koosnev liit ei suuda alati langetada kiireid otsuseid. Euroopa Liidule meeldib justnagu keskenduda pigem protsessile kui tulemuste saavutamisele. Kuigi kõik Euroopa Liidu riigid teevad midagi Afganistanis, pole kahtlustki, et Euroopa Liit tervikuna võiks rohkem teha. Eesti riigijuhid on korduvalt rõhutanud vajadust suurendada Euroopa Liidu tagasihoidlikku panust Afganistanis. 
Samas usun ma siiski, et teie – nagu enamus Eestis elavaid eestlasi – tajute Euroopa Liidu tähtsust Eesti riigile ja selle tulevikuarengule. Euroopa Liitu kuulumine on andnud meile väga palju tuge ja kindlustunnet, eriti praegusel majanduslikult ebakindlal ajal. Pole imestada, et toetus Euroopa Liidule püsib Eesti inimeste seas endiselt kõrge. 
Eesti liitus Euroopa Liiduga 2004. aastal, kuid ei saanud kohe ühineda kõikide olemasolevate Euroopa Liidu koostöövormidega. Teisisõnu, me saime küll Euroopa Liidu täisliikmeks, kuid mitte päris igas aspektis. Mäletatavasti ühines Eesti Schengeni viisaruumiga 2007. aastal – kaks ja pool aastat pärast liitumist. Schengeniga ühinemine on toonud Eesti kodanikele palju eeliseid, millest peamine on õigus reisida vabalt ühest Euroopa Liidu riigist teise, ilma et peaks kordagi passi näitama. Reisimine ja elamine Euroopa Liidus on muutunud eestlaste jaoks lihtsamaks. 
Viimane kohustuslik samm Eestile ja teistele 2004. aastal Euroopa Liiduga liitunud liikmesriikidele, mis meil tuleb astuda, on ühinemine Euroopa Liidu ühisrahaga. Kui läheb hästi, täidab Eesti lähiajal kõik ühinemise kriteeriumid ja saab eurotsooni liikmeks 2011. aastal. Euroga ühinemine peaks sarnaselt Schengeniga ühinemisele mõjuma Eestile positiivselt. Euro soodustab otseinvesteeringute kasvu Eestisse, hoogustab kaubandust teiste Euroopa Liidu riikidega ning hõlbustab tavainimeste elu Eestis, kuna säästab neid rahavahetuse kuludest. Välispoliitilises plaanis toob euro meid veelgi lähemale Euroopa keskmele. President Toomas Hendrik Ilves märkis oma vabariigi aastapäeva kõnes, et pärast Euroopa Liidu ühisrahaga ühinemist saab Eestist kõige integreeritum riik Läänemere piirkonnas. Või nagu ütles Eesti suursaadik Väino Reinart oma esinemises vabariigi aastapäeval Torontos – Eestist saab kõige põhjalikum põhjamaa. 
Viimasel ajal on väga palju olnud juttu sellest, et euro ei ole eesmärk omaette, vaid vahend, mis aitab meil väljuda Eestit möödunud aastal tabanud tõsisest majanduslangusest. Olgu euro eesmärk, vahend või mõlemad, praegusel majanduslikult keerulisel ajal on hea teistest positiivselt eristuda. Seda ühinemine euroga 1. jaanuaril 2011 kahtlemata teeks. Objektiivne makromajanduslik pilt Eestis on täna juba üsna hea. See on peamiselt tänu meie enda järjekindlusele ja tehtud otsustele. Euro aitaks seda pilti veelgi parandada. Muidugi, nagu igas riigis, on meil probleeme üksjagu. Nii nagu ka siin Ameerikas, on Eesti suurimaks hetkeprobleemiks kõrge tööpuudus, mille vähendamine ei saa toimuda üleöö. Majanduslik edu ning heaolu ei teki iseenesest. Riigi hoidmine, rääkimata selle edasiarendamisest, nõuab suuri pingutusi, eriti kui ressursid on piiratud. 
Sama reegel kehtib ka välispoliitika valdkonna kohta. Eesti sugused väikeriigid peavad alati rohkem pingutama kui suured riigid. Me peame alati hakkama saama väiksemate ressurssidega, ükskõik, kas meie majandus parajasti kasvab või kahaneb. Kuid nagu on öelnud välispoliitika ekspert ja USA endine suursaadik NATO juures Kurt Volker, kellelt ma tänase ettekande pealkirja laenasin – Eesti on piisavalt väike, et olla edukas (Estonia is small enough to be successful). 
Volker usub, et väikeriikidel on välispoliitika kujundamises teatud eelised suurte üle. Peamiselt tänu väiksemale bürokraatiale ja kitsamale otsustajateringile saavad riigid nagu Eesti, tegutseda operatiivsemalt ja strateegilisemalt kui suured riigid. Väikeriigid saavad panustada oma ideede ja eeskujuga, keskendudes nendele asjadele, mis on tõeliselt olulised. 
Volkeril on osaliselt õigus. Välispoliitiliste otsuste vastuvõtmine võtab Eestis tõepoolest vähem aega kui Saksamaal või USA-s. Vastuvõetud otsuseid saadab üldjuhul ka suurem konsensus, sest kõigile on algusest peale selge, mida teha tuleb. Eestil on vähem valikuid, mille üle vaielda ja seega on meil lihtsam otsustada. Small is beautiful
Kahjuks aga seab väike olemine meie välispoliitika tegevusele ka teatud piirangud, millega me peame igapäevaselt arvestama. Eestil ei ole näiteks Lõuna-Ameerikas ühtegi esindust. Meil ei tööta nelisada inimest Washingtoni saatkonnas, nagu Suurbritannial. Me lihtsalt ei saa olla kogu aeg igal pool. Me peame pidevalt valima, kui palju aega ja ressursse kulutada teatud küsimuste peale. 
Samas peame Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina kaasa rääkima paljudel globaalsetel teemadel, alates Lähis-Idast ja lõpetades tuumarelva leviku tõkestamisega. Mured, nagu edu saavutamine Afganistanis, Iraani tuumaprobleem, küberrünnakutele vastu hakkamine, energiajulgeolek, on ka meie mured. Nende murede lahendamiseks peame tegema kõike, mida teevad suured riigid, kuid vähemate ressurssidega ja paremini. Kõike me teha ei saa, kuid teeme nii palju kui võimalik. Vähemalt Kurt Volker ja teised temaga sarnaselt mõtlevad inimesed usuvad, et me saame hakkama, et me saame olla maailmas edukad vaatama Eesti väiksusele.
Ma ei  ole nõus nendega, kes ütlevad, et kuna Eesti on väike, siis seetõttu ei sõltu meist välispoliitiliselt midagi. Sõltub ikka. Otsustamine ei käi vaid kas üle meie pea või meie selja taga. On mõistetav, et meie ajalooline kogemus paneb meid kahtlustama, et järsku nemad seal Berliinis, Pariisis või Londonis sepitsevad mingit salalepet meie selja taga ja meie arvelt. Loomulikult ei saa ühtegi meie jaoks ebameeldivat stsenaariumit täielikult välistada, kuid tunnistagem, et ajaloo kordumine on siiski väga ebatõenäoline. Ajalugu on oluline ja seda ei tohiks unustada, kuid me ei tohi minevikus elada. Meie välispoliitika peaks alati vaatama tulevikku.
Diplomaatia on konservatiivne ala, kus muutused toimuvad aeglaselt. Osad sajanditevanused protokollireeglid kehtivad tänaseni. Ent välispoliitika on hoopis midagi muud kui diplomaatia. Välispoliitikas muutub pidevalt midagi ja pidevalt tuleb kohaneda uute olukordadega. Üllatusi ja uusi arenguid toimub kogu aeg. 
Täpselt nii, nagu kümme aastat tagasi, on ka täna Eesti sugusele riigile eriti tähtis tema välispoliitika. Igal riigil on oma sisepoliitika, kuid Eesti kui väike ja mitte kõige parema geograafilise asukohaga riik ei saa endale kunagi lubada käitumist üksnes sise-riiklike huvide järgi. Välispoliitika on ja jääb väga tähtsaks! 

Kyllike Sillaste-Elling,

 

EV Suursaatkonna Washingtonis asejuht 


Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo