Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Olga Kistler-Ritso elutee on ilmekas näide, kuidas teinekord on kõige suuremad kodumaa patrioodid need, kes saatuselöökide tõttu ei saagi kodumaal elada

 

olga2

Olga on jõudnud uude maailma ja ees seisab enesekehtestamine võõras kultuuris. 1950ndatel New Yorgis Vabadussamba juures.
Foto: EPL/erakogu

 

26. juunil sada aastat tagasi sündinud Olga Kistler-Ritsot on Eesti meedias nimetatud naiivseks väliseesti leskprouaks ning tema uskumatust heldusest on sündinud lausa ilukirjandustegelasi, kirjutab raamatu “Ühe muuseumi lugu” autor Ede Schank Tamkivi Eesti Päevalehes.


Ritso annetatud summa (kolm miljonit dollarit) on ilmselt seni suurim Eestis tehtud eraisiku annetus.

 

Tänu sellele sündinud okupatsioonide muuseumis, nüüdses Vabamus on aastate jooksul käinud sajad tuhanded lähiajaloohuvilised.


„Proua Ritso ei põgenenud Eestist, kuldkohver käes. Ta lahkus siit teadmistega, mis tal olid Tartu ülikoolist ja mida ta täiendas põgenikelaagris Saksamaal,” nentis president Lennart Meri 2003. aastal Vabamu avamisel.

 

Tegelikult on Olga lugu palju keerulisem ja erilisem, aga omas ajastus mitte unikaalne.


Olga Ritso sündis 1920. aasta 26. juunil Kiievis, Nõukogude Liidu ja Poola vahelise sõja tandriks kujunenud Ukrainas.

 

Olga isa oli Viljandimaa taluperes sündinud ja Riia ülikoolis arstiks õppinud Eduard Ritso, kes oli Esimese maailmasõja keerises rindearstina läbi käinud Venemaa kaugemad kolkad.

 

1913. aastal abiellus ta Peterburis endast kaheksa aastat vanema Olga Elita von Wolskiga, kelle isa oli tsaari sõjaväe kindralmajor.

 

Kui noorpaari abiellumisel vaadati viltu nende suurele seisuse- ja vanusevahele, siis seitse aastat hiljem oli ühiskond teise äärmusse pöördunud.

 

Vene tsaaririigist sai proletariaadi võimu ülistav Nõukogude Liit ja Olga aadlikest vanavanemad surid Peterburis nälga.


Kui väike Olga oli napilt aastane, otsustas Eduard pere Eestisse viia.

 

Ent selleks pidid nad mõnda aega elama Moskvas, kus nende koduks oli esialgu raudteevagun.

 

Saatuse irooniana ei jõudnudki pere Eesti poole teele asuda.

 

Olga ema suri 1922. aastal grippi, sellal kui isa Eduard töötas kohalikus haiglas.

 

Paar nädalat hiljem vahistasid bolševikud Eduardi kahtlustatuna koostöös Eesti natsionalistidega ja ta saadeti kümneks aastaks Siberi vangilaagrisse.


„Nii jäin kuue aasta ja üheksa kuu vanusena koos kaheaastase õega Moskvasse oma korterisse edasi elama lapsehoidja ja – kuna olime välismaalased – ka tšekisti ülemvalitsuse all,” meenutas Olga vend Aadu hiljem käsikirjalistes mälestustes.

 

„Olime üsna omapead. Kõht oli sageli tühi. Meie maja vastas olevast Sokolniki pargi tiigist püüdsin aluspükstega kalu, lennukite järel joostes vigastasin vastu plekiäärt jala.”


Lõpuks leidis onu Juhan oma venna lapsed üles ja pani pisikesed sugulased rongiga Eesti poole teele.

 

Viljandimaale isa sünnitallu jõudnud õel-vennal olid kõhud alatoitumusest punsunud, juuksed täitanud ja riided kirpe täis.

 

Kaheaastase Olga sõnavara koosnes venekeelsest lausest: „Palun tooreid kartuleid!”


Kasuvanaema Reeda juures elades õppisid Olga ja Aadu selgeks eesti keele.

 

Ent kuna lesestunud Reedale käis talupidamine ja kahe väikelapse kasvatamine üle jõu, otsustati saata Olga kasuperre elama.

 

Äsja sama vana tütre kaotanud haritlaste perekond Ollik võttis Olga kiiresti omaks ning tüdrukust sai Tallinna tütarlaste algkooli ja hiljem tütarlaste gümnaasiumi eeskujulik õpilane.

 

Pärast kooli lõpetamist otsustas ta isa eeskujul arstiks saada, jätkates õpinguid Tartu ülikoolis.

 


Põgenemine ja uus elu teisel pool suurt lompi


Olga oli jõudnud napilt aasta Tartus tudeerida, kui algas Teine maailmasõda.

 

Eesti arvati esmalt Nõukogude Liidu, seejärel Saksamaa koosseisu.

 

Olgal õnnestus pidevast repressioonide hirmust hoolimata ülikool lõpetada ja alustada residentuuri silmaarstina.

 

Aga 1944. aastaks oli selge, et sakslased kaotavad sõja ja Eesti langeb uuesti NSV Liidu mõjusfääri.

 

Sugulased ja eriti Siberi vangilaagrist naasnud isa Eduard soovitasid Olgal Eestist põgeneda.

 

Sõbranna õe dokumentidega sai ta ühele viimastest Tallinnast lahkunud Saksa sõjalaevadest, mis pääses napilt Vene lennukite pommirahest.

 

Nende ees liikunud teine laev Moero sai pommiga pihta ja uppus, viies märga hauda 3000 haavatud Saksa sõdurit ja Eesti sõjapõgenikku.


Olga sattus Saksamaal Erlangeni põgenikelaagrisse, kus sai jätkata silmaarstiõpinguid ja -praktikat kohalikus ülikoolihaiglas.

 

1945 lõppes küll maailmasõda, kuid algas külm sõda ja Ameerika mõjusfääri jäänud Lääne-Saksamaal elades sai Olgale üha rohkem selgeks, et tal ei ole võimalik raudse eesriide taha jäänud kodumaale tagasi pöörduda.

 

Nagu sajad tuhanded teised Euroopa väikeriikide sõjapõgenikud, jõudis ta 1949. aastal hoopis Ameerika idarannikule.

 

Buffalos pidi ta uuesti õpinguid alustama, et saada luba töötada New Yorgi osariigis arstina.

 

1954. aastal ta selle litsentsi lõpuks sai ja liitus dr Elisabeth Olmsteadi erapraksisega, mis oli tollal osariigi ainus naissoost silmaarstide keskus.

 

Olgast sai kiiresti nõutud silmakirurg, kuid naisena pidi ta silmitsi seisma ühiskondlike kaksikmoraalidega.

 

Näiteks kohalikku klubirestorani ärikohtumisele minnes pidi ta hoonesse sisenema köögi kaudu, sest restorani peauksest võisid sisse minna üksnes meessoost kunded.


Oma tulevase abikaasa Walter Kistleriga kohtus Olga tööpostil, sest nende kontorid asusid samas majas.

 

Walter oli samuti äsja Ameerikasse emigreerunud Šveitsi insener, kes oli nii ühel kui ka teisel pool ookeani patentinud mitu täppismõõteriista, mida hiljem kasutati ka USA kosmoseprogrammis.

 

Küpses eas paar abiellus 1960. aastal ja 42-aastaselt sünnitas Olga oma ainsa lapse, tütre Sylvia.

 

olga1

Olga abikaasa Walteri ja tütar Sylviaga 1965. aastal Šveitsis puhkamas, foto: EPL/erakogu


„Pärast minu sündi jätkas ta oma praksises silmaarstina kaks päeva nädalas, töötas üle nädala silmakliinikus vabatahtlikuna ja oli ülejäänud aja pühendunud ema mulle,” meenutab Sylvia Kistler Thompson.

 

„Ta jagas oma kire ja energia kahe rolli vahel – arst/kirurg ja naine/ema – ning sai sellega imeliselt hakkama.

 

Ta ei muretsenud pisiasjade pärast, mida eeldati tollal „ideaalsetelt koduperenaistelt”.” 1960-ndate USA jäiku stereotüüpe eirates esindas Olga hoopis tänapäevast karjäärinaist, kes saab töö- ja pereelu ühitamisega edukalt hakkama.

 

 

Kaugelt kodumaa heaks


1970. aastal kolis Walteri firma peakorter USA lääne-kaldale Seattle’isse.

 

Olga pidanuks USA seaduste järgi teises osariigis arstilitsentsi taotlemiseks hakkama neljandat korda kursuseid läbima ja eksameid tegema.

 

Ta otsustas 50-aastaselt oma edukast karjäärist loobuda ja temast sai Washingtoni osariigis perele pühendunud koduperenaine.

 

Ometi ei jäänud ta koduseinte vahele, vaid avastas muuseas lääneranniku eestlaste kogukonna, mille üritustel ta aktiivselt osales.

 

Huvitava saatuse keerdkäiguna kohtus ta siin Enid Vercameriga, kellega oli ühe suve Tartu silmakliinikus koos töötanud ja sattunud Eestist pagedes samale laevale.


Olgast ja tervisekaitse-ametnikuna töötanud Enidist said elu lõpul parimad sõbrad.

 

Nad ei jätnud vahele ühtegi Seattle’i ooperiteatri uuslavastust ja suhtlesid tihedalt ka perekonniti.

 

„Olime Kistleritega palju koos ja käisime igal aastal peetaval austamisõhtusöögil Walteri banketil „Foundation for the Future”,” kirjutas 92-aastane Enid, kes lahkus meie seast tänavu märtsis.

 

Walter oli 1996. aastal asutanud heategevusfondi, mis andis igal aastal välja 100 000-dollarise autasu silmapaistvale reaalteadlasele. Näiteks 2009. a. sai preemia samuti Eesti juurtega paleogeneetik Svante Pääbo.


See viis Olga mõtted selleni, et temagi saaks mõnd väärt algatust Eestis toetada.

 

„Minu ema hindas üle kõige vabadust ja muretses väga selle kadumise pärast.

 

Ta luges iga päev ajalehti ja jälgis teleuudiseid. Ta teadis väga hästi, et võimas riigiaparaat, mis võib sulle ühel päeval anda kõik, võib selle järgmisel päeval sama hästi ära võtta.

 

Siit sündiski okupatsioonide muuseumi idee,” räägib tütar Sylvia.


Olga annetas 1998. aastal loodud Kistler Ritso Sihtasutusele kolm miljonit dollarit, millega ehitati valmis muuseumihoone ning toetati eksponaatide kogumist ja lähiajalooteemalisi teadustöid.

 

15 aastat pärast avamist kulutas sihtasutus muuseumi püsiekspositsiooni uuendamisele veel 600 000 eurot.

 

vabamu

Okupatsioonide ja Vabaduse muuseum Vabamu.   Foto: Tiit Blaat


Okupatsioonide muuseumi avamisel 2003. aasta juunis oli Olga kogu perega kohal ja lausus okastraati läbi lõigates, et loodab, et see muuseum tuletab järgmistele põlvkondadele meelde minevikus tehtud vigu, et need enam kunagi ei korduks.

 

Ta käis Eestis viimast korda 2005. aastal ja tundis siirast heameelt siinse ühiskonna positiivsete muutuste üle.

 

Eesti vabariik tunnustas Olgat Punase Risti II klassi teenetemärgiga ja ta nimetati Tallinna linna aukodanikuks.

 

Olga suri 93-aastaselt kodus Seattle’is armastava pere keskel.


Vabamu kannab edasi tema soovi panustada Eesti kultuuri ja olla kodanikuühiskonna eestvedaja.


https://tinyurl.com/yxtenr4f

 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo