Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

REIN TAAGEPERA kõne vabariigi aastapäeva vastuvõtul New Yorgis 26. märtsil 2011 93 aastat tagasi 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik. Peale kaheaastast võitlust venelaste ja saks-laste vastu sai vabariik ka tõelisuseks. Iseseisva vaba-riigi poolt võitlesid kõik eesti erakonnad konservatiividest sotsialistide-revolutsionäärideni välja – erandina võitlesid koos venelastega kommunistid, kes aga ühelgi parlamendivalimisel peale sõda ei saanud üle 10 % häältest. Eesti Vabadussõda ei olnud kodusõda, vaid välissõda nagu Soome Talvesõda. Nagu peale Jätkusõda Soomes tõi rahu peale Vabadussõda Eestis pettumusi. Kommunistide häältearv kasvas 5 %-lt peagu 10-le. Rohkem nad aga rahulikul teel ei lootnud vist enam juurde saada, sest nad üritasid riigipööret. Kas oli õige, et kompartei seejärel Eestis keelustati? Ei tea. Igatahes hääletas rahvas iseseisvuse lõpupoole üha konservatiivsemalt. Pole kahtlust, et Eesti demokraatlik vabariik 1918-1940 tugines rahva tahtele. Kas mu jutul on natuke imelik värving, natuke liiga Soome-keskne? Sellel on oma põhjus. Täpselt 50 aastat tagasi oli mul esmakordselt au pidada iseseisvuspäeva aktusekõne – ja see oli Helsingis. Osales sadakond eestlast ja Eesti sõpra. Meenutan, et Soome parlamendis oli toona 25% kommuniste ja tulevik ebakindel. Soomepoolse kõneleja Ossi Arohonka kommentaar minu kõne kohta olevat olnud: "Väga julge Soome olusid arvesse võttes, aga nii kitsas ringis võib vist siiski kõnelda." Täna kordasin siin sõnasõnalt oma toonase jutu algust, ainult et 43 aasta asemel võisin nüüd öelda 93 aastat.  Me võime nüüd rääkida rõõmsamas toonis kui 50 aasta eest. Eesti olukord on vahepeal läinud kõvasti paremaks. Pidagem seda silmas samal ajal kui nuriseme praeguse üle – ja arusaadavalt katsume olukorda veelgi paremaks muuta. Igatahes tänan teid siin New Yorgis, et kutsusite mind ja andsite võimaluse minu nii-öelda 50 aasta aktusejuubeli kõneks.  Heidan korraks pilgu taha ja ette, arutan siis natuke Eesti praegust parteimaastikku ja lõpuks pakun välja, mõtlemiseks, uue rahvusliku sihiseade alanud aastakümneks. Kuna oleme nüüd Marega 19 aastat elanud ja tegutsenud pool aastat Tartus ja pool Kalifornias, siis on olnud võimalik sisse elada mõlema kandi argiellu. Eesti Vabariigil seisab lähiaastail ees kolm tähtpäeva. Üks on muidugi 2018, kui iseseisvuse väljakuulutamisest saab sada aastat. Sellest ajast saadik on Eesti olnud 52 aastat okupeeritud – 4 aastat Saksa okupatsioone ja 48 aastat Vene okupatsioone. Aastal 2022 võime öelda, et Eesti Vabariik on suurema osa oma kestusest olnud ka tegelikult peremees oma maal. See on see teine tähtpäev.  On veel kolmaski. Enne Teist maailmasõda jõudis Eesti olla tegelikult iseseisev 22 aastat. Tartus elades kuulen aegajalt hädalemist, et ega see uus vabaduse aeg kah kauem kesta. Sellisel numeroloogial pole ratsionaalset alust, küll aga on reaalsus see, et sellist mõtteviisi esineb. Hea küll, juba aastal 2013 näevad hädaldajad, et uus vabadus on kestnud 22 aastat ja kestab edasi.  Räägime nüüd natuke olevikust.  Oleme keset Riigikogu valimist. Siin mandril on see kirjateel juba tehtud, lõplik valimispäev aga on veel ees. Praegu on Riigikogus 6 erakonda ehk parteid. On tõenäone, et nende arv kahaneb viiele või koguni neljale. Sellest on mõned vaatlejad juba järeldanud, et kahaneb veelgi, kuni jääb järgi ainult kaks parteid. Nii see ei lähe. Seni kui püsib praegune valimisreegel, on võimalik välja arvutada, et tasakaalupunkt ongi 4-5 erakonna juures. Kui erakondi on rohkem, püsib surve, et mõni neist välja langeks. Kui neid on vähem, kasvab ergutus uut erakonda juurde luua.  See tähendab ka seda, et Eestis jätkuvad enamasti koalitsioonivalitsused, kus on 2 kuni 3 erakonda. On küll räägitud, et Reformierakond võib saada üle poole kohtadest ja üksi moodustada valitsuse. Kui nii peaks juhtuma, toob see neile uusi raskusi. Niipea, kui tuleb ühe erakonna valitsus, lähevad ka paratamatud möödalasud nende kontosse. Samuti kasvavad pinged erakonna enda sees. Ülejärgmised valimised langetavad siis jälle suurima erakonna populaarsust ja toovad koalitsioonivalitsuse. Tasakaal umbes 4-5 erakonna juures püsib seni, kui püsib praegune valimissüsteem. Valimissüsteemide spetsialistina olen alati soovitanud palju lihtsamat süsteemi, kui see, mis Eestil on.  Ja nüüd tulevikust. Rõõmustagem, et Eesti olukord on palju parem kui 50 aastat tagasi, ja lootkem, et läheb veelgi paremaks. Mida siis loota? Mille poole teadlikult pürgida? Nelja aasta eest tuli üks erakond välja sihiseadega "Eesti Euroopa viie rikkaima riigi hulka!" Toona oli palju uskujaid, täna aga palju naerjaid, et vaata milline saavutamatu siht! Üks on siiski ühine uskujail ja naerjail: mõlemad arvavad, et siht kui selline on mõttekas, kui ta ainult oleks realistlik.  Aga kas see on ikka nii? Kas on üldse mõttekas pürgida hambad ristis Euroopa rikkaima viie riigi hulka? Võibolla on keskmiselt rikkas Euroopa riigis juba küllalt hea olla, kui vaid on selle kõrval ka küllalt sõbralikkust, üksteisest hoolimist ja üksteisele naeratamist?  Just see on, millest ma nüüdis-Eestis puudust tunnen, seda kahel tasandil: suhtlemine võõrastega ja suhtlemine sõprade ning perekonnaliikmetega, kaasa arvatud lapsed.  Nii Soomes kui ka USAs tunnetan, et võõrastesse suhtutakse enamasti kui mõeldavaisse sõpradesse. Eestis seevastu koheldakse mitte-tuttavat küllaltki tihti nagu arvatavat vaenlast. Selleks on ajalugu kaasa aidanud. On soovitav sellest hoiakust teadlikuks saada, esimese sammuna selle poole, et seda kahandada. Väliseestlastel on siin oma panus anda, sest nad on kogenud teist laadi suhtumist.  Aga ka suhtlemine sõprade vahel ja perekonnaringis kipub Eestis olema teravam kui Soomes või USAs. Kujutage ette järjekorda Otepää suure toidupoe kassa ees. Kujutage ette, et vanaema ütleb ettepoole trügivale lapsele: "Silja-kullake, ära veel mine – meie kord tuleb hiljem." Aga see ei olnud päriselt nii. Oli hoopis "Silja-kulta, älä vielä mene – meidän vuoro tulee myöhemmin." Nii rääkis lapsega soome turist. Mu eelnev tõlge oli sõnasõnalt täpne, ent sisuliselt sobimatu. Kaasaegsesse eesti kõnekeelde tõlgitult kõlaks see soome lause pigem järgmiselt: "No kuhu sa ometi trügid? Kas sa ei näe, et pole veel meie kord!" Ma unistan ajast, mil võin Otepää poes kuulda eesti keeles: "Silja-kullake, ära veel mine – meie kord tuleb hiljem."  Teen vastava ettepaneku rahvuslikuks sihiseadeks: Eesti Euroopa viie kõige sõbralikuma maa hulka! Viie kõige hoolivama maa hulka! Enne seda peame muidugi alles saama keskmiselt sõbralikuks ja hoolivaks maaks. Kuidas praegu lood on, sellest võiksin tuua palju kogetud näiteid, aga loobun. Kes on jälginud elu Eestis, see teab. Suurem sõbralikkus teeks elu Tartus ja Otepääl palju meeldivamaks. Kas see tähendab, et soovitan olla vaesed, aga sõbralikud? On ju öeldud, et ilu ei kõlba patta panna. Ju siis ehk sõbralikkus kah ei kõlba patta panna, nii et mõnigi eelistaks pigem, et oleksime tigedad, aga rikkad. Kas ilu kõlbab patta panna, seda ma ei hakka arutama. Aga sõbralikkus ja hoolivus kõlbavad tingimata patta panna. Neil on suur majanduslik väärtus.  Ma jutustan selgituseks loo, mis juhtus juba 19 aasta eest, kui olin parajasti asunud looma sotsiaalteaduskonda Tartu Ülikoolis.  Mu kolleegid Ameerikas olid Tartusse saatnud raamatuid uue teaduskonna jaoks. Paarkümmend rasket pakki oli vaja toimetada postkontorist teaduskonda. Kellelgi tollal autot polnud ja dekaanina pidin mitu päeva manguma, et saaksime kasutada ülikooli autot, mis tuli koos autojuhiga. Koos tubli abidekaani Suleviga tassisime pakid autosse. Autojuht vaatas pealt selge arusaamaga, et tema töö on ainult autot juhtida. Ja mina mõtlesin, et jah, sellepärast sa saadki ainult murdosa soome autojuhi palgast – sa näed oma tööd armetult kitsapiiriliselt.  Aga postkontoris oli ka viis pakki ühele teisele osakonnale, mis asus ülikooli peahoones. Ütlesin Sulevile, et võtame need kah kaasa ja viskame tee peal peahoonesse. Sulev vastas, et see pole meie asi. Kitsas mõttes ei olnud tõesti. Aga meile see oli vaid 10 minuti lisatöö, nendele aga olnuks see kogu selle meie autohanke vaeva kordamine. Nii et ühiskondlikult võttes oli see äärmiselt tõhus 10 minutit. Too teine osakond ei saanud kunagi teada, kuidas nende pakid kohale ilmusid. See on tühine seik. Aga kui nii teeb aegajalt sada tuhat inimest, siis see teeb vahet. On tühine ka see, et autojuht käed taskus seisis ja ootas, millal tema arvates tema töö uuesti peale hakkab. Aga kui sada tuhat inimest iga päev niimoodi jõude seisab, siis teeb see väga suurt vahet. Vahepeal on arusaamad Eestis palju liikunud paremuse poole, kuid palju on veel teha, enne kui jõuame hoolivamate Euroopa riikide hulka.  Seni on olnud juttu millegi tegemisest. On vaja rääkida ka sellest, mida on soovitav tegemata jätta. Eestis saadakse veel liiga palju lühiajalist mõnu sellest, et üksteist kiusatakse või torgitakse. Väidetakse isegi olevat aus kõike halba välja ütelda. Aga kas on ikka aus tasakaal, kui laitus välja öeldakse, aga kiitus ütlemata jäetakse? See harjumus ulatub perekonna seest töökohani. Vaadates kaugemale ette, kui palju tõmbab see rinna all kokku torgitaval ning torkijal endal? Kui palju rikub see pikapeale tervist ja lühendab eluiga? Kuidas mõjub see majandusele, et töötaja tuleb juba kodust survega rinnus ja katsub seda omakorda tasa teha takistades kaastöötajaid?  Ma ei oska pakkuda arve. Aga Tartust Soome minnes tunnen sedamaid õhustiku vahet ja võin ka täpsustada päeva jooksul paar heatahtlikku pisisammu, mille kohta ütlen endale: Tartus vist nii ei juhtuks. Mulle tundub, et see on osa sellest, mis Soome majanduse teeb tõhusamaks. Mitte hambaid kiristades pikki töötunde sisse panna, nagu kipub olema eesti arusaam kõvast töömehest, vaid teisi ja ennast leebemalt võtta.  Olen veendunud, et sõbralikkus ja hoolivus kõlbavad patta panna. Saab palju parema majandusliku supi. Sõbralikkus ei välista jõulist võistlust – nagu spordiski. Küll aga suunab võistluse tegusamale rajale. Üksikinimesed võivad mõnikord tigedusega edasi jõuda antud ühiskonna piires. Ühiskond kui tervik jõuab edasi ainult vastastikuse hoolivuse varal. Jõukus jääb siiski kõrvaltooteks. Peamine on mõju tervisele ja meelerahule. Mäejutluses ütleb Jeesus, et otsige esiti Jumala riiki, siis antakse teile kõike seda majanduslikku kraami pealegi. Kas on olemas Jumalat ja tema riiki, selle üle arvamused lahknevad.  Aga see ei puutu asjasse. Seos sõbralikkuse ja hoolivuse vahel ühelt poolt ja ühiskonna majandusliku hüve vahel teiselt poolt – see ei olene kõrgema võimu sekkumisest. Mehhanism, kuidas sõbralikkus ja hoolivus majandust mõjutavad, on otsene ja nähtav.  Nii et mäejutlusest lähtudes võiks öelda: Katsume jõuda viie kõige hoolivama Euroopa riigi hulka ja siis võib sattumine viie jõukaima hulka tulla iseenesest. Kui aga katsume viie jõukaima hulka jõuda 12 tundi päevas vihaga tööd rügades, ratsutades üle kaasinimese enesetunde, siis me sinna küll ei jõua. Väliseestlastel USAs on selles oma panus anda, sest siin oleme omandanud vähem teravat ja seetõttu tõhusamat lävimisstiili. On aeg otsad kokku tõmmata. Minevikku vaadates nentisin, et Eesti Vabariigil on järgmise tosina aasta jooksul ees kolm verstaposti, mis psühholoogiliselt tema püsivuse tunnet tõstavad. Olevikku vaadates esitasin uurimistulemuse, et praegune valimisseadus annab kõige tõenäosemalt ruumi 4 kuni 5 erakonnale Riigikogus. Tulevikku vaadates panin kahtluse alla soovi jõuda Euroopa 5 rikkaima riigi hulka. Mõttekam sihiasetus on jõuda Euroopa 5 kõige sõbralikuma ja hoolivama riigi hulka. Ma ei väida, et see siht on realistlik, sest ega teised riigid nimme tigedamaks muutu, et Eestit mööda lasta. Aga vähemalt on see mõistlik ideaal, mille poole pürgida. Siis võib jõukus tulla kaastootena, aga peamine on tervis ja meelerahu – jumalariik, kui keegi nii soovib seda väljendada. Tänan kuulamast ja kaasa mõtlemast.  

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo