Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

Kui ma mõtlen neile koledatele asjadele, mis täna maailmas aset leiavad, eriti neile, mille üle meil ei ole kontrolli, nagu näiteks tsunami Jaapanis, maavärinad, sõjad Aafrikas ja Lähis-Idas, siis on uskumatu, et meie naaber Venemaa ikka veel hädaldab meie olemasolu üle.
Selle aasta 9. märtsi Kommersandis on Jelena Tšernenko intervjuu Aleksei Tšadajeviga, kirjanikuga, kes kirjutab sotsiaalpoliitilistel teemadel ja on Kremli blogikooli asutaja. „Twitteri-revolutsioonid on pettus,“ väitis Tšadajev ja seetõttu ei kartvat Venemaa sotsiaalvõrgustike, olgu selleks Facebook või Twitter, mõju.

Rootsi suuremad päevalehed näevad sarnasusi praeguste sündmuste ja enam kui 20 aastat tagasi toimunu vahel. Murrangulised sündmused Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on võrreldavad Ida-Eruoopa kommunistlike diktatuuride kukutamisega 1989 aasta sügisel. Kes tahab paremat võrdlust, peab ajas tublisti tagasi minema.
23. oktoobril 1989 marssis 300 000 rahumeelset demonstranti läbi Leipzigi, hüüdes “Meie oleme rahvas”. 9. novembril varises Berliini müür. 28. jaanuaril 2011 voolas kümneid tuhandeid egiptlasi üle 6. oktoobri silla Kairos hüüdes “Horeya, biladi” (Vabadus, minu maa) ja sundisid politsei põgenema. 11. veebruaril astus president Hosni Mubarak tagasi.

Tavavaatleja võib imestada, mis on ennesõjaaegsel inglise detektiivilugude kirjutajal pistmist 21. sajandi majanduskriisiga. Ärgem alahinnakem Dorothy L. Sayersit. 1933. aasta kriminaalromaanis „Murder Must Advertise“ („Mõrva tuleb reklaamida“) asetab Sayers oma tegelase lord Peter Wimsey incognito tööle reklaamiagentuuri. Sel viisil sai kirjanik hukka mõista seda tööala ja seda, kuidas selle elukutse esindajad „ekspluateerivad neid, kes ihalevad kättesaamatut luksust ja jõudeolekut, ning keda võib narrida ja meelitada kulutama nende vaevaga teenitud sente millelegi, mis pakub neile kasvõi hetkeks meelelahutuslikku ja luksuslikku illusiooni.“
Tänapäeva maailmas toimuvat võib pidada erakordseks. Erakordsed olukorrad tekitavad meile alati palju muret, aga samal ajal on see ka midagi, mille poole me püüdleme. Olgu see näiteks lõputu õnnetunne, tohutu rikkus või igavene elu – siin ma pean silmas tegelikult igavest noorust, kui täpne olla.  Kahekümnendate eluaastate lõpus arvasin ma, et ma olen juba täiskasvanud inimene. Ikkagi 30 juba paistab! Surma peale ei osanud ma siis mõeldagi, mulle ei tulnud pähegi, et mind ühel hetkel enam ei ole. Ei osanud küsida ka Hamleti moel: „Olla või mitte olla?“ Nüüd, kui ma olen kaks korda vanem, ei ole mul enam sellist muret, kuigi võiks arvata, et mida lähemal lõpule, seda selge-mini hakkab see mure sind vaevama. 

 

Katsusin ära oodata Jüri Martinsoni artikliteseeria "Ajupesu kui ajalugu" lõppu, aga seda ei näi veel tulevat. Hr. Martinsoni kirjutis, mis juba viiest VESi numbrist on läbi jooksnud, kritiseerib soome ajaloolase Martti Turtola raamatut "Kindral Johan Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940", pannes autori arvele rida ajaloost võltsarusaamise süüasju. Turtola raamatut mina lugenud ei ole, aga nii mõnigi hr. Martinsoni seisukoht ei ole minu arvates täielikult õigustatud.

 

Nagu paljud meist, kasvasin ka mina üles 20. sajandi lääne ühiskonnas, säilitades Victoria ajastu ideaali progressist. Ronald Wrighti teoses „An Illustrated Short History of Progress“ määratleb ajaloolane Sidney Pollard progressi kui „eeldust, et muutuse seaduspärasus eksisteerib inimkonna ajaloos, /…/ et see koosneb pöördumatutest ühesuunalistest muutustest ja et see suund on täiustumise poole“.  Selle mõtte järgi sisaldub progress juba loodusseadustes: imetajad on vilkamad kui roomajad, ahvid nupukamad kui härjad ja inimene neist kõigist kõige targem. Tehnika  areng mõõdab inimkonna arengut oma mõõdupuu järgi: nui on tugevam kui rusikas, nool parem kui nui, kuul tõhusam kui nool. Nende tulemusteni jõudsime me oma kogemuste kaudu. 

 

Põrkasin ühel päeval Sõmerpalu poes juhuslikult kokku oma naabri Aivari, tema naise Kaie ja nende kahe tütre, Kristeni ja Mariga.  Minu naise poeg Uku Suviste oli just saabunud tagasi Ameerikast ja tõi mulle külakostiks kaasa pähklivõid. Uku pidi Floridas kokku saama ansambliga Take Six ühe muusikalise projekti küsimuses, aga samuti kohtus ta mõnede meediategelastega New Yorgis. Mainisin oma facebook´i leheküljel, et Uku läheb Orlandosse Floridasse ja kohe vastas mu keskkooliaegse parima sõbra väike õde Linda (nüüd on ta muidugi täiskasvanud naine), et tema ämm ja äi elavad Orlandos ja oleksid väga rõõmsad, kui saavad Ukut vastu võtta. Edastasin selle info kohe Ukule, kes võttiski nendega otse kontakti. 

 

REIN TAAGEPERA kõne vabariigi aastapäeva vastuvõtul New Yorgis 26. märtsil 2011 93 aastat tagasi 24. veebruaril kuulutati välja Eesti Vabariik. Peale kaheaastast võitlust venelaste ja saks-laste vastu sai vabariik ka tõelisuseks. Iseseisva vaba-riigi poolt võitlesid kõik eesti erakonnad konservatiividest sotsialistide-revolutsionäärideni välja – erandina võitlesid koos venelastega kommunistid, kes aga ühelgi parlamendivalimisel peale sõda ei saanud üle 10 % häältest. Eesti Vabadussõda ei olnud kodusõda, vaid välissõda nagu Soome Talvesõda.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo