Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Kaitseväe juhataja kindralmajor Riho Terrase kõne 24. veebruaril 2013 Vabariigi 95. aastapäeva paraadil Tallinnas, Vabaduse väljakul. Eesti Vabariigi aastapäev on aeg, mil tuleb mõelda vabadusele ja iseseisvusele. Mida see meile tähendab ja kui kallist hinda oleme nõus selle vabaduse eest maksma! Täna näib kõik see, mis veerandsada aastat tagasi oli uudne ja ärevusttekitav justkui iseenesestmõistetav. Terve põlvkond on üles kasvanud vabas Eestis – nad on vabad oma valikutes ja eneseteostuses. Vabadusel on palju erinevaid palgeid ja need kõik on ühtviisi tähtsad.

 

Miks me vajame rituaale? Kui ma noor olin, siis ei meeldinud mulle sugugi neis osaleda. Ei meeldinud tähistada hingedepäeva, käia kirikus jõulujumalateenistusel või lihavõttepühade ajal. Lõpuks loobusid mu vanemad mu venda ja mind distsiplineerimast. Isa ja ema eelistasid kahekesi välja minna ja jätta lapsed koju. Ma kasvasin üles nii, et ootasin küll emadepäeva, sest siis andis isa mulle viis dollarit, et ma saaksin kohalikku sööklasse sööma minna, aga vanematega koos ma seda ei tähistanud, vaid isa ja ema läksid kahekesi restorani. Minu meelest oli see tore. Ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi mingitest tähtpäevadest agaralt osa võtnud. Küllap oli põhjuseks sellisele vabameelsele suhtumisele ka asjaolu, et mu isa oli kunstnik ja ema muusik, nad olid ise boheemliku eluviisiga ja ilmselt liiga varmalt valmis ka oma lastele samasugust käitumist lubama. Ma ei arvanudki, et ma oleksin millestki olulisest elus ilma jäänud. 

 

Sinimägede kaitselahingud 1944 a. on paljudele vanematele eestlastele südamelähedased, eriti neile kes seal võitlesid ja neile, kes tunnevad tänu, et sealse rinde püsimine andis võimaluse põgeneda. Kuidas lahingute käik sündis, sellest on mitmed raamatud kirjutatud ja meestest, kes sõdisid, on fotosid säilinud. Ülevaadet, kui meeleheitlikult sõditi, näeme maakaartidelt, millele on üksikasjaliselt märgitud  rindejoone liikumine edasi-tagasi tunnist tundi. Aga see kõik näib nii steriilne olevat  ja selle etapi õudusest puudub piltlik ülevaade. Seda kohalike külainimestega arutades tuli mõte, et panoraamiline maal või graafik lahingualast võiks seda puudust täita. Maal näitaks sõjatehnikat, mis seal purustatuna maha jäeti peale lahingut. 

 

Nädalavahetusel olin Tallinnas ja osalesin Eesti Kaitseväe üritustel, millega tähistati Tartu rahu aastapäeva. Ma olen kaitseväelt alati kutseid saanud, kuna töötasin aastaid tagasi Kaitseväe Peastaabis ja pidasin Tallinna Eesti Maja.  Heli tegi sellest kutsest suure numbri ja kui ma pealinna jõudsin, käskis tal mul end korda teha, et tsiviliseeritud välja näha. Ma pidin tegema maniküüri ehk oma käed korda ja käima juuksuris. Ka käskis ta mul end jälgida, et ma omaette kõndides ei nohiseks ega muud moodi ei häälitseks. Äkki taipasin ma isegi, et olin hakanud tähelepandamatult omaette rääkima, kuna ma olen pidanud nii palju aega olema üksi. Eks ma maal talus tõesti räägin kõva häälega nii endaga kui ka oma loomadega. 

 

Rääkisin hiljuti oma 6-aastaseks saanud tütre Tuulega punasest lööbest, mis tal millegipärast käeseljadele tekkinud oli. Laps ütles järsku: "Akki need on tuulerõuged?" (ingl. chicken pox) "Eiiii. Sul olid juba ammu tuulerõuged," vastasin. Õigupoolest oli ta põdenud tuulerõugeid vist juba kaheselt ja üliõrnalt; ühtkokku oli täppe kas 5 või 6. Paraku oli kõige suurem neist ja ühtlasi ainus, mida ta kratsis ning mis seega ka armi jättis, tema vasaku kulmu all. Tuulerõuged jätsid Tuulele oma kvaliteedimärgi. "Minul olid tuulerõuged ja Maril olid marirõuged ja sinul olid riinarõuged ja issil olid laurirõuged," naljatas laps edasi. Mulle tegi eriti head meelt kuulda "riinarõuged", sest R täht on tal siiani olnud veidi vaevaline tulema, nagu mul endalgi, kes ma olin "Liina Litsikas" kuuenda eluaastani. Käbid ja kännud...

 

Ma vaatasin internetist programmi, kus räägiti hiljutistest avastustest selle kohta, kuidas meie aju töötab. Samal ajal oli televiisoris David Lettermani show, kus külaliseks oli üks teadlane, autist, mis tähendas, et tal olid mingil alal erakorralised vaimsed võimed. See mees rääkis sellest, kuidas ta lapsepõlves oli kannatanud raskete epilepsiahoogude all. Just pärast neid kannatusi avastaski ta oma võimed. Ta ei näinud numbreid mitte numbritena, vaid värviliste sähvatavate kujunditena. Ta ei suutnud neid ise mõista. Võõrkeele suutis ta aga omandada ühe nädalaga. Teadlased on teda üksipulgi uurinud, sest kui tema suudab mõistetamatuid asju teha, siis peaks põhimõtteliselt iga inimene olema nendeks võimeline.

 

Aastaid tagasi, kui ma Tallinna kesklinnas juhatasin veel Eesti Maja, mis asus Eesti Vabariigi välisministeeriumi kõrval, märkasin ma ühel kenal talvepäeval peaukse juures närviliselt ringi vahtivat noort meest, kellel oli käes plastikaatkott. Ma ei pööranud talle erilist tähelepanu, arvates, et küllap ta ootab kedagi. Astusin uksest sisse restorani ja nägin, kuidas keegi liikus restorani tagaukse juurde. Hoiatustuluke läks mul põlema siis, kui see tundmatu kiirustades Eesti Maja tagauksest välja läks. Hüüdsin talle, et ta peatuks. Mees pöörduski ümber ja küsis: „Mis sa tahad?“

 

Lähimineviku mitmekordse poliitvangina arvan, et Eestis on tingimata senisest rohkem vaja teada ikka veel müstiliseks jäänud Venemaast ja „ajaloo ümberkirjutamisest”. Sageli ei teata isegi haritud inimeste hulgas, mis on vahet 1940ndate aastate küüditatutel ja Stalini-järgsetel poliitvangidel.  Kirjeldatud olukord on tingitud sellest, et postsovetlikus ajalookäsitluses välditakse asjade ja nähtuste nimetamist nende õigete, adekvaatsete nimedega. Räägitakse küll rohkesti natsismi- ja stalinismiohvritest, vaikitakse aga maha, et poststalinistlikud poliitrepressioonid endises Nõukogude Liidus kestsid edasi kuni 1980ndate aastate lõpuni. 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo