Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Oma töö tõttu Vaba Eesti Sõna toimetajana loen ma igapäevaselt eesti lehti. Seega võib öelda, et olen küllaltki hästi kursis sellega, mis toimub kaugel kodumaal ning mõned asjad paistavad kaugele läbi interneti pareminigi kätte kui kohapeal sündmusi kogedes.

Internet on see võlusõna, tänu millele saame me kohal olla ükskõik millises maailma otsas ükskõik millisel ajal. Peame seda nüüd juba oma inimõiguseks – õiguseks saada infot otseallikast ilma vahendajateta.

Just vaba internet, õigemini selle kadumise oht tänu ACTA lepingu heakskiitmisele oli ka selleks viimaseks kõrreks, mis kaameli selgroo murdis ehk mis lõpuks eesti inimesed tänavatele oma valitsuse vastu protesteerima tõi.

 

Kui Ameerikas läksid postkontorid erafirmade kätte, siis oli palju juttu sellest, kuidas erafirmad hakkavad seda teenust osutama senisest paremini. Toonitati, et valitsuse poliitika antud vallas on olnud ebapiisav ja täis bürokraatiat. Postkontorite ülalpidamine olevat erakätes ka palju odavam. Pärast erakätesse minekut aga hakkasid postkontorite omanikfirmad riigilt toetusi küsima, vastasel juhul tulevat osa neist sulgeda või panna kinni laupäeviti. 

 

Umbes aasta tagasi nägin “Vaba Eesti Sõnas” artiklit “Eestlased uurivad Antarktikas ilma”. Rääkisin toimetaja Kärt Ulmaniga sellest artiklist ja varematest  eestlaste Antarktise-retkedest lühidalt, ja sellest, et olin ise  Lõunanabal 1964. aasta novembris.  Toimetaja soovitas, et ma võiksin enda Antarktika-reisist midagi kirjutada.  Olin selle lubaduse peaaegu unustanud, kui nägin “Washington Post’is” (3. jaanuaril 2012)  Eric Niiler’i*  artiklit “What Scott learned”, milles ta meenutas inglise mereväekapteni, Robert F. Scott’i väärtuslikku Antarktika uurimistööd ja traagilist retke Lõunanabale 100 aastat tagasi (Scott hukkus Antarktises tagaasiteel Lõunanabalt.) Alljärgnevalt siis minu lühikirjeldus sellest 1964. aasta reisist.   

 

Viimasel ajal on televiisoris nii palju jama olnud ja ma ei mõtle siin ainult Eesti kanaleid, vaid ka kaabel-TV ja satelliitkanaleid. Nagu sellest veel vähe oleks, aga nad ka näitavad samu filme ja show´sid erinevatel päevadel. Suurt osa neist filmidest nägin ma viisteist aastat tagasi, kui ma veel Ameerikas elasin. Tundub, nagu oleks tegemist raskete autoriõiguste rikkumistega, mis nõuaksid tõsiseid euroliidu seadusi, kriminaliseerimaks ebaseaduslikke internetist allalaadimisi. Minu naaber Lija kurtis, et ta ei taha vaadata igal õhtul Ameerika propagandafilme, sest need on julmad ja täiesti mõttetud. Naabreid paneb imestama, et ma ei vaidlegi neile vastu. Ma väidan vaid, et need on Eesti oma inimesed, kes otsustavad niisuguseid filme oma kanalitele tellida. 

 

New Yorgi Eesti Maja, asukohaga 243 East 34th Street, Manhattan, on ehitatud 1899. a. Maja, kui Civic Club, kuulus itaalia päritolu immigrantidele. Maja oli ja on perfektselt säilunud “Beaux Art Style New York City Landmark”. Väliseestlastel New Yorgis ja selle läheduses oli ühine soov, et oleks oma maja suhtlemiseks ja etnilise omakultuuri viljelemiseks. Aastal 1933 asutati aktsiaselts The Estonian House, Inc., kapitali kogumiseks maja ostuks. Aktsiaselts ostis Civic  Club’i maja 1946. a. aastal hinnaga $25,000. Maja müüdi aastal 1948 NY Eesti Haridusseltsile. 

 

Vahel võivad meid õnnelikuks teha väikesed asjad. Isegi mõne uue asja katsetamine võib tasuvaks osutuda. Olen umbes viiskümmend aastat iga päev habet ajanud. Igal hommikul lähen vannituppa ja seisan peegli ees, panen vee jooksma ja ootan, kuni see muutub parajalt kuumaks ning seejärel määrin oma näo seebiga kokku. Pärast aastaid mitmesuguste habemeajamiskreemide ja -vahtude katsetamist jõudsin tagasi kõige tavalisema ja odavama kreemi juurde. Kuna ma polnud seda aastaid kasutanud, siis oli tunne, nagu oleksin kohtunud vana hea sõbraga. 

 

Pärast Lennart Meri raamatuid “Hõbevalge” (1976) ja “Hõbevalgem” (1983) hakkas üsna laialt levima versioon Kaali meteoriidi langemisest eestimaalaste silme all, mis siis kajastus nende ja ka põhjamaade mütoloogias ja folklooris – “Kalevalas” ja “Eddas”.  Mõned arheoloogid püüdsid selle tulekera kukkumisega seostada isegi Asva ja Ridala maalinnuste põlemist. Meri oletas, et kreeklane Pytheas võis käia umbes 325. aastal e.m.a. Briti saaartele tehtud reisil ka Saaremaal, mille ta samastas Thulega. Lisaks nägi Meri Kaalis Tacituse kirjeldatud germaani jumlanna Nerthuse kultuse paika. Enamik inimesi on tänini veendunud, et Kaali katastroof jättis saare elanike mällu tohutu mulje. 

 

1970. aastate naftakriisi ajal pidid inimesed ootama tunde bensiinijaamades kütuse järjekorras, et oma luksusmaasturite paake täita. Ameeriklased tegid end lolliks oma suurte masinatega ja need läksidki kiiresti moest välja. Oli päris naljakas, kuidas äkki vaesemad ameeriklased läksid hulluks, kui nägid müügis tohutuid kasutatud Chryslereid ja Cadillace, samal ajal kui nende rikkamad naabrid istusid kokkuhoidlikemates Volkswagenites ja Hondades.  Tol ajal räägiti, kuidas General Motors, Chrysler ja Ford pidid mõtlema, kuidas nende toodang kohanduks uute vajadustega maailmas ja et nad peavad õppima jaapanlastelt, kuidas luua kütusesäästlikke autosid. Ainult nii suudaksid nad ellu jääda.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo