Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

21. novembril oli mul suurepärane võimalus osaleda Tallinnas Swissotelis peetud rahvusvahelisel konverentsil „Energiavarustus tuumaenergiata?“, mille organiseerijateks olid Koolituskeskus Pro Patria, Konrad Adenaueri Fond ja Euroopa Parlamendi saadiku Tunne Kelami büroo. Konverentsi avas Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek, tema järel võtsid sõna Konrad Adenaueri Fondi Läänemerekoostöö juht Andreas Michael Klein ja Euroopa Parlamendi saadik Tunne Kelam.  Konverentsi juhatasid Tunne Kelam ja Trivimi Velliste. Konverentsi keeled olid eesti ja inglise keel.

 

Kas meediagrupi liikmed vajavad täiendavaid oskusi, et lahendada neid erialaprobleeme, mida nad sihikule võtnud on? Suhteliselt hiljuti ellukutsutud meediagrupp, mille sekretär on Hain Rebas, üritab käivitada suurt globaalset Internetiportaali. Esineb ka soov väliseesti ajalehtede situatsiooni parandamiseks. Hr. Rebas on püüdnud mind julgustada, et pole midagi karta – lehed saavad tarviliku tähelepanu ja portaal viimaseid ei ohusta. Ometi on mulle jäänud mulje toimetuste ja sisu autorite tahaplaanile jäämisest, ka kui HR on öelnud “ole muretu”.  

Kui puulõhkujalt küsida, kust ta kirves on pärit, siis vastab ta:  “Poest muidugi!” Lähemal küsitlusel möönab ta, et kirve metall pärineb rauamaagist, mis toodi kaevandusest. Õige jah, aga kuidas siis rauamaak maa alla sattus? Nüüd peab kukalt kratsima ja lõpuks tunnistama, et “eks teda siis sinna pandi kui maailm loodi”. Vastus on suures laastus tõsi, kuid sedavõrd üldine, et ei aita palju. Teiste sõnadega on tunnistatud, et “ma ei tea”.
Probleem väärib lähemat vaatlust, sest ta on ulatuslikum kui vaid kirve saamislugu.

Ajalehe “Vaba Eesti Sõna” omanik on aktsiaselts “The Nordic Press, Inc.”
“Vaba Eesti Sõnas” nr. 45 (10. november, 2011) ilmus peatoimetaja Kärt Ulmani artikkel “Eesti meedia hetkeseisust”. Artikli alguses ütleb peatoimetaja: “kui midagi ei muutu, on leht sunnitud rahapuudusel ilmselt järgmisel kevadel ilmumise lõpetama”. Ta lõpetab sõndadega: “ootame teie aktiivset kaasamõtlemist ja jätkame teemaga järgmistes lehtedes”.
Käesolev kirjutis ongi minupoolse kui kauemat aega TNP juhatuses olnu (laekur, esimees) nn. “kaasamõtlemine”.
Aktsiaseltsi viimane peakoosolek 26. märtsil 2011 võttis ühel häälel vastu minu ettepaneku:

Inimesed ei ela ainult leivast, ja toimetused ei tööta üksnes raha teenimiseks
Ühes selle sarja varasemas kirjutises panin palju rõhku sellele, et suurem osa välismaal eesti keeles ilmuvatest nädalalehtedest on kommertsettevõtted. Ja sellele, et aktsionäridest ei maksa mööda rutata, kuna suuremateks kursimuudatusteks on vaja saada nende nõusolek.

 

Iga-aastane Mardilaat on suur üritus, mida on kutsutud ka Eesti käsitöö laulupeoks. Tallinnas peetav Mardilaat toimub alati mardipäevale (10. nov.) lähimal nädalalõpul neljapäevast laupäevani ning seda ootavad paljud, eriti päkapikulised jõulukingivarujad ja muidugi rahvakunsti ja käsitöö armastajad. Mäletan, kui see üritus veel Lauluväljakul laulukaare tagustesse ruumidesse mahtus. Nüüd peetakse seda juba aastaid Saku suurhallis ning tänavu kultuuripealinn Tallinn 2011 toel veelgi suuremalt – lisatelgis oli avatud käsitöökoda, kus kõrvuti meie meistrite ja käsitööd õpetavate koolidega esitlesid oma maade traditsioonilist käsitööd ligi 40 meistrit välismaalt.

 

Kogu maailmas räägitakse metsikutest karvastest olenditest, keda võib kohata metsas. Ameerikas, Venemaal ja ka Eestis kutsutakse neid Lumeinimesteks, tiibetlased aga näiteks Yetideks. Minu sõber Aare on maamõõtja. Ta rääkis mulle, mis juhtus temaga hiljuti sügaval Urvaste metsas.  Mõõtes ja märkides koos töökaaslasega viiekilomeetrist maa-ala, hakkas neid häirima vänge hais, mis tuli pooleldi lagunenud põdra-korjusest. Aare assistent, kes oli näinud rohkesti CSI-filme ja X-file’e ning kes on siinkandis väga tuntud jahimees, oli väga õnnelik, kui märkas kahte paari käpajälgi põdrakorjuse juures. Ühed jäljed olid tohutu suured, teised kuulusid väiksemale olendile. Ilmselt oli tegemist emakaru ja pojaga. Maamõõtjad lõpetasid töö ja jõudsid ringiga tagasi sinna, kust nad oli alustanud. Seal märkasid nad, et metslooma jäänuseid oli lohistatud viiekümne meetri kaugusele põõsastesse. 

 

Kogu maailmas räägitakse metsikutest karvastest olenditest, keda võib kohata metsas. Ameerikas, Venemaal ja ka Eestis kutsutakse neid Lumeinimesteks, tiibetlased aga näiteks Yetideks. Minu sõber Aare on maamõõtja. Ta rääkis mulle, mis juhtus temaga hiljuti sügaval Urvaste metsas.  Mõõtes ja märkides koos töökaaslasega viiekilomeetrist maa-ala, hakkas neid häirima vänge hais, mis tuli pooleldi lagunenud põdra-korjusest. Aare assistent, kes oli näinud rohkesti CSI-filme ja X-file’e ning kes on siinkandis väga tuntud jahimees, oli väga õnnelik, kui märkas kahte paari käpajälgi põdrakorjuse juures. Ühed jäljed olid tohutu suured, teised kuulusid väiksemale olendile. Ilmselt oli tegemist emakaru ja pojaga. Maamõõtjad lõpetasid töö ja jõudsid ringiga tagasi sinna, kust nad oli alustanud. Seal märkasid nad, et metslooma jäänuseid oli lohistatud viiekümne meetri kaugusele põõsastesse. 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo