Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

Suvi on laste aeg. Kui suvi on alanud, tõstab ka laps täiskasvanus pead ja siis jooksevad ka suured inimesed kas rannas või maal kõige maise pärast muret tundmata. Suvi ongi nagu lapsepõlv. Läänes on koolisüsteem üles ehitatud vabriku või tehase põhimõttel. Klassiruumid näevad välja nagu töökojad ja lapsi on õpetatud lugema ja kirjutama selleks, et nad mõistaksid tehase suuniseid ja eesmärke. Neilt nõutakse, et nad teatud aja jooksul püsiksid oma kindlal territooriumil, nii et ükskord tehasesse tööle minnes ei muutuks nad püsimatuteks ja suudaksid paigal olla. Koolisüsteemis, kus mina käisin ja üles kasvasin, ühendasid klassiruume koridorid. Kui kell helises, pidi liikuma ühes klassist teise, mis tuletas meelde liikumist uude töökohta. 

 

Ma räägin teile sellest, milline näeb välja minu tavaline päev maal.  Eile hommikul ajas mind täiesti hoolimatult üles naabrimees Aavo, kes oli saabunud Norrast, kus ta töötab. Aavol oli hing täis, sest talle taheti kogu aeg mobiili peale helistada, aga kõned ei tulnud läbi. Kui ta tahtis EMT-le kaebust esitada, siis ei läinud läbi ka tema kõned EMT lühinumbrile 123. Mina jällegi olin kuni varase hommikuni kuulanud internetist intervjuusid ja ei jäänud peale seda kaua aega magama. Nii et minugi tuju polnud suurem asi, kui Aavo hommikul mind jalast haaras, et mind üles äratada. Viimati nägin Aavot nii ärritununa eelmisel suvel, kui uss oli teda nõelanud, siis kutsusin ma talle kiirabi. Ka tol korral oli küsimus selles, et Aavo ei saanud EMT kaudu kiirabi kutsuda!

 

Kanadas suvitades kuulsin ikka aeg-ajalt, kuis eestlased teisel pool suurvett ironiseerisid: "Meil oli ka kuumalaine: kaks päeva 18 kraadi." Või siis, et "Nädalavahetusel lubati siingi 30 kraadi, 15 laupäeval ja 15 pühapäeval." Oleme nüüd ise otsaga Eestis ja see pole liialdus. On südasuvi ja soojem, mida viimase pooleteise nädala jooksul meile siin tunda on antud on vaevuke 21 kraadi. Aga meist põhjapool elab veel oi palju rahvast, kuidas siis Soomes veel suvitatakse? Tegelikult on siinse haljendava looduse üle siiralt hea meel, sest ka igalühel neist nädalapäevist, mil oleme taas isademaal, on kasvõi natukene vihma ka sadanud. Lapsed tahavad muudkui kannuga lilli kasta ja neile vastatakse, "Pole vaja, kastke mänguveega." Seevastu igahommikune rituaal minu ema aias Torontos oli vara-vara kõiki lontis kaaskodanikke leotada, enne kui palavad kiired neile laskusid. 

Sel aastal oli mul tõeline üllatussünnipäev! Olen seda alati ihanud, aga endale ei saa ju üllatust ise korraldada, eks ole?
Kord olen üllatussünnipäevale olnud väga lähedal. See juhtus palju aastaid tagasi, kui Eesti Maja restoranis Tallinnas seadsime saksakambri pidulikult korda minu sünnipäeva tähistamiseks.

Vahest mäletab lugeja mu samanimelisi artikleid aastaid tagasi. Kuna ajas ja ruumis leidub ikka huvitavat, siis lisan veel mõned lood.
Õnnelik õnnetus
Mu lapsepõlves, 1933-38, veetsime suved Tapal, vanavanemate kodus. Need olid kaunid ja muretud ajad. Kui ilm vähegi lubas, istusime Valgejõe kaldal, kus oli tore mängida ja jões ujuda. Ühel õhtupoolikul läksime koju läbi soise metsa. Astusime hanereas mööda kitsast rada, isa-ema ees, siis mina ja viimasena vanaema.

Eelmise aasta rahulikku kulgemist varjutasid eurotsooni probleemid, mis laienesid Lõuna-Euroopast põhja suunas ja mõjutasid ka Eestit. Sel puhul on olnud palju sõnavõtte, enamikus negatiivsed, kuulutades euro ja selle järel ka Euroopa Liidu hävingut. Sellega kaasneb valitsusvastane kriitika.

Paarkümmend aastat tagasi tuli värskelt vabanenud Eesti Vabariigi kodanikel välisriiki reisides nii mõndagi kogeda. Sisenedes näiteks Rootsi, oli üsna tavaline, et pagas otsiti läbi ja teilt küsiti, miks te üldse tahate kuningriiki tulla ja kuhu te plaanite seal täpsemalt sõita?
Tollal paistis välismaa piirivalvurite kõrgendatud huvi isegi mõistetav, sest endisest idablokist saabujaid käsitleti kogu Euroopas kui potentsiaalseid illegaale ja kriminaale.

Urn minu onu dr Henno Sibula tuhaga on seisnud meie maakodu aknalaual juba mitu aastat. Olen oodanud, et ka mu õed saaksid tulla Eestisse, et koos onu tuhk Viljandi surnuaiale matta. Sinna, kuhu me tõime Ameerikast ka mu ema urni ja matsime ta tema ema ja isa – Edward ja Lucie Sibula kõrvale. Kõik need aastad rääkisin ma oma onu põrmuga aknalaual ja mängisin talle klaverit, mis asub just selle akna kõrval, mille peal urn seisis, ja mul oli väga kodune tunne seda teha.

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $60 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo