Sisene kasutajana

Anneta TNP Toetusfondi

Toeta siin Vaba Eesti Sõna!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Otsing

Digiteeritud eesti ajalehed

digilehed

 

1673. aasta 17. veebruaril kirjutas Molière: „Inimene sureb vaid korra ja see kord kestab väga kaua.“ Samal ööl ta suri, olles 51 aastat vana.  Molière´i peetakse suurimaks prantsuse komöödia esindajaks, kui jätta nimetamata kaasaegne suurim komödiant Nicolas Sarkozy. Kui Molière´ilt küsiti tema kombe kohta kasutada oma töödes teistelt laenatud ideid, vastas ta: „Ma võtan kõik selle, mis kuulub mulle, ükskõik millal ma selle peaksin leidma.“ Molière´i peeti sama suureks kirjanikuks kui Shakespere´i, ja nagu Shakespeare, ei olnud tal mingeid süümepiinu teiste mõtete kasutamisel oma töödes, kui ta seda heaks arvas. Picasso kirjutas: „Suur kunstnik laenab loomulikult suurtelt meistritelt, aga geenius röövib neid pimesi silmi!“

 

Mulle tundub, et ma olen lõpuks avastanud mõned sellised tõed, millele ma polnud varem mõelnudki. Näiteks see, miks pankurid maksavad oma direktoritele tohutuid boonuseid, kuigi nende pangad kõiguvad kuristiku äärel, või miks poliitikud, kes tundub, et ei kuula üldse rahvast, valitakse ikka ja alati tagasi. Aga põhjus on selles, et pankurid ja poliitikud ei tee mitte seda, mida rahvas tahab, vaid nad teevad seda, mida soovib kindel mõjuvõimas vähemus ehk siis nende aktsionärid. Nii kaua, kuni poliitikud teevad rahatuusad õnnelikuks, ei pea nad muretsema rahva pärast.

 

 

Oma töö tõttu Vaba Eesti Sõna toimetajana loen ma igapäevaselt eesti lehti. Seega võib öelda, et olen küllaltki hästi kursis sellega, mis toimub kaugel kodumaal ning mõned asjad paistavad kaugele läbi interneti pareminigi kätte kui kohapeal sündmusi kogedes.

Internet on see võlusõna, tänu millele saame me kohal olla ükskõik millises maailma otsas ükskõik millisel ajal. Peame seda nüüd juba oma inimõiguseks – õiguseks saada infot otseallikast ilma vahendajateta.

Just vaba internet, õigemini selle kadumise oht tänu ACTA lepingu heakskiitmisele oli ka selleks viimaseks kõrreks, mis kaameli selgroo murdis ehk mis lõpuks eesti inimesed tänavatele oma valitsuse vastu protesteerima tõi.

 

Kui Ameerikas läksid postkontorid erafirmade kätte, siis oli palju juttu sellest, kuidas erafirmad hakkavad seda teenust osutama senisest paremini. Toonitati, et valitsuse poliitika antud vallas on olnud ebapiisav ja täis bürokraatiat. Postkontorite ülalpidamine olevat erakätes ka palju odavam. Pärast erakätesse minekut aga hakkasid postkontorite omanikfirmad riigilt toetusi küsima, vastasel juhul tulevat osa neist sulgeda või panna kinni laupäeviti. 

 

Umbes aasta tagasi nägin “Vaba Eesti Sõnas” artiklit “Eestlased uurivad Antarktikas ilma”. Rääkisin toimetaja Kärt Ulmaniga sellest artiklist ja varematest  eestlaste Antarktise-retkedest lühidalt, ja sellest, et olin ise  Lõunanabal 1964. aasta novembris.  Toimetaja soovitas, et ma võiksin enda Antarktika-reisist midagi kirjutada.  Olin selle lubaduse peaaegu unustanud, kui nägin “Washington Post’is” (3. jaanuaril 2012)  Eric Niiler’i*  artiklit “What Scott learned”, milles ta meenutas inglise mereväekapteni, Robert F. Scott’i väärtuslikku Antarktika uurimistööd ja traagilist retke Lõunanabale 100 aastat tagasi (Scott hukkus Antarktises tagaasiteel Lõunanabalt.) Alljärgnevalt siis minu lühikirjeldus sellest 1964. aasta reisist.   

 

Viimasel ajal on televiisoris nii palju jama olnud ja ma ei mõtle siin ainult Eesti kanaleid, vaid ka kaabel-TV ja satelliitkanaleid. Nagu sellest veel vähe oleks, aga nad ka näitavad samu filme ja show´sid erinevatel päevadel. Suurt osa neist filmidest nägin ma viisteist aastat tagasi, kui ma veel Ameerikas elasin. Tundub, nagu oleks tegemist raskete autoriõiguste rikkumistega, mis nõuaksid tõsiseid euroliidu seadusi, kriminaliseerimaks ebaseaduslikke internetist allalaadimisi. Minu naaber Lija kurtis, et ta ei taha vaadata igal õhtul Ameerika propagandafilme, sest need on julmad ja täiesti mõttetud. Naabreid paneb imestama, et ma ei vaidlegi neile vastu. Ma väidan vaid, et need on Eesti oma inimesed, kes otsustavad niisuguseid filme oma kanalitele tellida. 

 

New Yorgi Eesti Maja, asukohaga 243 East 34th Street, Manhattan, on ehitatud 1899. a. Maja, kui Civic Club, kuulus itaalia päritolu immigrantidele. Maja oli ja on perfektselt säilunud “Beaux Art Style New York City Landmark”. Väliseestlastel New Yorgis ja selle läheduses oli ühine soov, et oleks oma maja suhtlemiseks ja etnilise omakultuuri viljelemiseks. Aastal 1933 asutati aktsiaselts The Estonian House, Inc., kapitali kogumiseks maja ostuks. Aktsiaselts ostis Civic  Club’i maja 1946. a. aastal hinnaga $25,000. Maja müüdi aastal 1948 NY Eesti Haridusseltsile. 

 

Vahel võivad meid õnnelikuks teha väikesed asjad. Isegi mõne uue asja katsetamine võib tasuvaks osutuda. Olen umbes viiskümmend aastat iga päev habet ajanud. Igal hommikul lähen vannituppa ja seisan peegli ees, panen vee jooksma ja ootan, kuni see muutub parajalt kuumaks ning seejärel määrin oma näo seebiga kokku. Pärast aastaid mitmesuguste habemeajamiskreemide ja -vahtude katsetamist jõudsin tagasi kõige tavalisema ja odavama kreemi juurde. Kuna ma polnud seda aastaid kasutanud, siis oli tunne, nagu oleksin kohtunud vana hea sõbraga. 

Tellimine

"Vaba Eesti Sõna" PDF-i täisversioon on tasuline. Kasutajakonto saamiseks tuleb täita tellimus. Maksmise ja tellimise info vaata sisukorrast Lehe tellimine. Tasuda saate krediitkaardiga PayPal'i kaudu siit.

Full PDF version of the paper costs $50 per year. To open your account, please click for more info Lehe tellimine. You can pay directly through PayPal. This is the safer, easier way to pay online.

Toeta ajalehte

Toeta siin Vaba Eesti Sona!

Donate here to Vaba Eesti Sõna!

Eesti Rahvuskomitee

eanc logo

NY Eesti Maja

em logo

NY Eesti Kool

nyek logo

Eesti Abistamiskomitee

erc logo

Järvemetsa Fund

2014 metsavaim

ESFUSA

eutf logo

Eesti Arhiiv USA's

eausa logo

LA Eesti Maja

laem logo

Kanada Metsaülikool

metsaulikool logo